"Romaan kokaiiniga"
M. Agejev (õige nimi Mark Lazarevitš Levi, 1898—1973) – vene kirjanik, tõlkija, filooloog-germanist.
Esimest korda ilmus „Romaan kokaiiniga“ vene emigrantlikus ajakirjas „Illustreeritud elu“ Pariisis 1936. aastal. Debütant M. Agejevit ei tundnud mitte keegi, vaatamata sellele osutus teos aga üsna populaarseks nii lugejate kui ka kriitikute hulgas. Siis kadus ta pikaks ajaks kirjandusorbiidilt, et aga taas välja ilmuda 1980ndatel. Pikka aega jäi küsimus raamatu autorist lahendamatuks. Nikita Struve versiooni järgi oli selleks Vladimir Nabokov ja pseodonüüm M. Levi oli lihtsalt müstifikatsioon. 1990ndatel tehti siiski ühemõtteliselt kindlaks, et teose autor on Mark Levi (Marina Sorokina, Garri Superfin). Praegu on „Romaan kokaiiniga“ arvatud vene kirjanduse kullafondi. Paar aastat tagasi teos ka ekraniseeriti.
Romaan räägib gümnasist Vadim Maslennikovist, tema elust Moskavas enne ja pärast oktoobrirevolutsiooni ning vaimsest degradeerumisest ja enesehävitamisest.
Tegevus algab gümnaasiumi viimasel semestril. Vadimi plaanid on pärast gümnaasiumit juristiks õppida, kuid kõik pudeneb järk-järgult laiali tänu tema problemaatilise isiksuse tõttu. Vadim on memmepoeg, kes suhtub oma emasse – vaeseksjäänud leske – tülgastava julmusega, sõltudes selle kõige juures oma emast materiaalselt. Vadim haigestub suguhaigusesse ja nakatab sellega süüta ohvri ning jätkab pärast oma kire vaigistamist suvaliste partneritega. Hiljem saab talle osaks tunda tõelist armastust abielus naise Sonjaga, kuid tänu oma täielikule kahestatusele, ülitundlikkusele ja vaimsuse nõrgale tasemele, ei tule sellest mitte midagi välja. Viskudes pea ees keerisesse, hakkab Maslennikov hoogsalt tarvitama kokaiini, mis tugevdab temas enesehävituslikku tungi ja viib ta lõpuks täieliku moraalse laostumiseni. Viimase hoobi annab talle ema enesetapp ja tema kunagise sõbra Burkevitši taganemine temast. Vadim hukkub.
Raamat on üsna eklektiline, mis teebki temast XX saj kirjanduse. Teos rabab lugejat oma erakordse avameelsuse, poeetiliste kujundite äärmise detailsuse ja sünge koloriidiga. Mingitel hetkedel on raamatut väga rõhuv lugeda. Süda hakkab valutama ja sees tõmbub kõik kokku – sedavõrd tõepärased on kangelase arutlused heast ja kurjast, tema hea ja kurja vahelise imepeene piirjoone otsingud. Selle joone, millest üle astuda ei tohi. Samas on see teos ka omanäoline teejuht narkomaanide sisemaailma.
Kui analüüsida teose temaatilisi kihte, siis joonestuvad välja järgmised motiivid: maailmast eemaletõukumine, metafüüsiline surm ja kangelase ebaõnnestunud lahtirebimine emast. Viimane motiiv on tsentraalse tähendusega: kangelase võimetus saada täiskasvanuks tänu haiglastele suhetele emaga, mis teevad võimatuks kangelase initsiatsiooni ja kohtumise esimese ja tõelise armastusega.
„Romaan kokaiiniga“ on hindamatu allikas lugejale ja uurijale, keda huvitab Venamaa 1930ndate aastate nn „märkamatu põlvkonna“ (revolutsioonijärgse) saatus ja maailmavaade. On arusaadav, et sellise sisuga teosed ei oleks saanud kodumaal mitte kuidagi ilmuda. Lisaks sellele on saavad teoses kokku Hõbeajastu ja XIX saj kirjandused ning ka uued lained Euroopa kirjandusest. Nii pole üllatav, et tegemist pole ilukirjandusega selle sõna tavalises mõttes. See on amalgaam publitsistikast, filosoofiast, kulturoloogiiast ja intertekstuaalsusest.
Esimest korda ilmus „Romaan kokaiiniga“ vene emigrantlikus ajakirjas „Illustreeritud elu“ Pariisis 1936. aastal. Debütant M. Agejevit ei tundnud mitte keegi, vaatamata sellele osutus teos aga üsna populaarseks nii lugejate kui ka kriitikute hulgas. Siis kadus ta pikaks ajaks kirjandusorbiidilt, et aga taas välja ilmuda 1980ndatel. Pikka aega jäi küsimus raamatu autorist lahendamatuks. Nikita Struve versiooni järgi oli selleks Vladimir Nabokov ja pseodonüüm M. Levi oli lihtsalt müstifikatsioon. 1990ndatel tehti siiski ühemõtteliselt kindlaks, et teose autor on Mark Levi (Marina Sorokina, Garri Superfin). Praegu on „Romaan kokaiiniga“ arvatud vene kirjanduse kullafondi. Paar aastat tagasi teos ka ekraniseeriti.
Romaan räägib gümnasist Vadim Maslennikovist, tema elust Moskavas enne ja pärast oktoobrirevolutsiooni ning vaimsest degradeerumisest ja enesehävitamisest.
Tegevus algab gümnaasiumi viimasel semestril. Vadimi plaanid on pärast gümnaasiumit juristiks õppida, kuid kõik pudeneb järk-järgult laiali tänu tema problemaatilise isiksuse tõttu. Vadim on memmepoeg, kes suhtub oma emasse – vaeseksjäänud leske – tülgastava julmusega, sõltudes selle kõige juures oma emast materiaalselt. Vadim haigestub suguhaigusesse ja nakatab sellega süüta ohvri ning jätkab pärast oma kire vaigistamist suvaliste partneritega. Hiljem saab talle osaks tunda tõelist armastust abielus naise Sonjaga, kuid tänu oma täielikule kahestatusele, ülitundlikkusele ja vaimsuse nõrgale tasemele, ei tule sellest mitte midagi välja. Viskudes pea ees keerisesse, hakkab Maslennikov hoogsalt tarvitama kokaiini, mis tugevdab temas enesehävituslikku tungi ja viib ta lõpuks täieliku moraalse laostumiseni. Viimase hoobi annab talle ema enesetapp ja tema kunagise sõbra Burkevitši taganemine temast. Vadim hukkub.
Raamat on üsna eklektiline, mis teebki temast XX saj kirjanduse. Teos rabab lugejat oma erakordse avameelsuse, poeetiliste kujundite äärmise detailsuse ja sünge koloriidiga. Mingitel hetkedel on raamatut väga rõhuv lugeda. Süda hakkab valutama ja sees tõmbub kõik kokku – sedavõrd tõepärased on kangelase arutlused heast ja kurjast, tema hea ja kurja vahelise imepeene piirjoone otsingud. Selle joone, millest üle astuda ei tohi. Samas on see teos ka omanäoline teejuht narkomaanide sisemaailma.
Kui analüüsida teose temaatilisi kihte, siis joonestuvad välja järgmised motiivid: maailmast eemaletõukumine, metafüüsiline surm ja kangelase ebaõnnestunud lahtirebimine emast. Viimane motiiv on tsentraalse tähendusega: kangelase võimetus saada täiskasvanuks tänu haiglastele suhetele emaga, mis teevad võimatuks kangelase initsiatsiooni ja kohtumise esimese ja tõelise armastusega.
„Romaan kokaiiniga“ on hindamatu allikas lugejale ja uurijale, keda huvitab Venamaa 1930ndate aastate nn „märkamatu põlvkonna“ (revolutsioonijärgse) saatus ja maailmavaade. On arusaadav, et sellise sisuga teosed ei oleks saanud kodumaal mitte kuidagi ilmuda. Lisaks sellele on saavad teoses kokku Hõbeajastu ja XIX saj kirjandused ning ka uued lained Euroopa kirjandusest. Nii pole üllatav, et tegemist pole ilukirjandusega selle sõna tavalises mõttes. See on amalgaam publitsistikast, filosoofiast, kulturoloogiiast ja intertekstuaalsusest.
