Apr 26, 2017

Arvustus Milan Kundera romaanile „Aeglus“


Inimene tantsib aegruumis

Tšehhi kirjanik Milan Kundera ei vaja ilmselt Eesti lugejale erilist tutvustamist. Tema mahukat loomingut on eesti keelde tõlgitud üksjagu („Olemise talumatu kergus“, „Surematus“, „Elu on mujal“, Identiteet“ on ainult mõned selles austustäratavas reas). Küllap tunneb iga enne 90ndaid sündinud eestlane Kunderaga suuremat või väiksemat solidaarsust, isegi omamehelikkust – tema näol on tegemist kommunistliku võimu tagakiusatuga. Kundera sümboliseeris nõukogude ajal seda mässumeelset tsensuurist hoolimatut ja pagendatud keelatud vilja, kelleks olemisele iga endast lugupidav julge läänemeelne intellektuaal pretendeeris. Aga Kundera on palju muudki, kui ajastu hammasrataste vahele jäänud literaat – ta küsib väga suuri küsimusi.

Minu arvustatav romaan „Aeglus“ sisaldab palju erinevaid süžeeliine, mis lõpus kentsakalt ja kaunilt kokku põimuvad. Meiega vestleb Kundera isiklikult jutustaja näol, saame nukralt haletseda Tšehhi päritolu putukateadlast, jälgida Vincenti ja Julie ebaõnnestunud armulugu, mõelda tantsija-teooriale lugedes Pontevinist ja samas vaadelda tantsija-teooria ehedat näidet Bercki, samuti loeme 18.sajandi novelli Madame T poolt nn auku tõmmatud rüütlist ja lugeja suureks rõõmuks analüüsib, kommenteerib, tõlgendab ja arendab Kundera seda romantilist janti põhjalikult, elule omaselt ootamatult.

Suurim küsimus, mida Kundera „Aegluses“ küsib, on milline on aja olemus - kas aeg on suhteline mõiste või põhineb millelgi, kas aeg muutuseta on mõeldav, kas minevik, olevik ja tulevik on inimese subjektiivne meelepete või aeg tõepoolest möödub. Tegemist on filosoofia ajalugu läbivate küsimustega ajast, niiet füüsikast ma kirjutama ei hakka. „Aegluse“ kõige ilusamad näited nende küsimuste metafooridest on juba romaani ülesehituses – niiöelda tõelisus põimub fiktsiooniga, 18.sajandi ja 20.sajandi põimumine läbi terve romaani, pluss Victori ja rüütli ootamatu kohtumine teose viimases peatükis. Leidsin ka põimumise hierarhiliselt peenema seletuse: „Iga teoreetiliselt võimalik eksistentsivorm, isegi kui see on praktiliselt võimatu, muudab eksistentsi tervikuna.“, ja sellega sobiv aja olemust iseloomustav valem on mu meelest ka päris kena: „Aegluse määr on võrdelises seoses mälu intensiivsusega, kiiruse määr on võrdelises seoses unustuse intensiivsusega“. Kunderale omase ladusa lihtsusega toob autor viimast tsitaati seletava näite: „Salajane seos valitseb aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel. Kujutame ette päris tavalist pilti: inimene kõnnib tänaval. Korraga üritab ta midagi meenutada, kuid mõte ei anna ennast kätte. Sel hetkel aeglustab ta mehaaniliselt sammu. Vastupidiselt inimesele, kes tahab unustada äsja läbielatud ebameeldivat sündmust ja kiirendab alateadlikult kõndi, nagu lootes niiviisi eemalduda sellest, mis on ajas talle veel ülearu lähedal“.

Kogu teoses peegeldub ka küsimus modernse ajaloo olemuse kohta. Seda esindab „Aegluses“ putukateadlane Čechořípský. Ikkagi pean natukene füüsikast ka rääkima – see kakskümmend aastat raudse eesriide taga võimu poolt sunnituna ehitusel töötanud õpetlane on Einsteini aegruumis ringi liikuv objekt. Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitleti aega ja ruumi eraldi mõõtmetena. Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas. Raudse eesriide taga aeg seisis, kasvasid ainult õpetlase musklid, sellal, kui lääne pool liikus kõik tormlevalt edasi, raudne eesriie kui ruumijaotav ja aegamuutev parameeter. Kärbsehuviline kohmakas õpetlane on kui aegruumi mõõtmete vahele kinni jäänud inimene, romaani kurva kuju rüütel. Iga traagiline tegelane armastab enda kurba saatust, kannab seda kui hinnalist krooni, taipamata, et sel moel labastab oreooli väärtust, sest ega keegi tegelikult kõiki Tšehhis toimunud sündmusi jälgida ei viitsinud. Eestlasena olen seda isegi kogenud, kuidas idabloki riike häguse uduna ühtseks tervikuks peetakse, vahet pole, kas Tšehhi või Poola, Riia või Tallinn, ühe saatusega kõik. Muusikateadlase ja pianisti pojana kirjutab Kundera nii: „Kaasaegset ajalugu jutustatakse kombel, mis sarnaneb suure kontserdiga, kus üksteise järel esitatakse kõik Beethoveni sada kolmkümmend kaheks oopust, kuid igaühest mängitaks ainult esimesed kaheksa takti. Kui sama korrataks kümne aasta pärast, siis mängitaks igast teosest vaid kõige esimene noot, seega kogu kontserdi jooksul sada kolmkümmend kaheksa nooti ühe ja sama meloodiana. Ja kahekümne aasta pärast võetaks kogu Beethoveni muusika kokku üheainukese hästi pika ja kõrge noodiga, mis meenutaks seda, mida ta kuulis oma esimesel kurtuse päeval.“

Modernset aega ja inimest iseloomustab hästi „Aeglusest“ pidevalt läbikäiv tantsija-teooria, mille autoriks tituleeritakse üleolev haritlane Pontevin. „Pontevin’i järgi on kõik tänapäeva poliitikud mingil määral tantsijad, ja kõik tantsijad omakorda sekkuvad poliitikasse, ehk neid vahepeal ei saa segi ajada. Tantsija erineb poliitikust tavaliselt selle poolest, et ta ei taha mitte võimu, vaid kuulsust. Ta ei soovi maailmale peale suruda üht või teist sotsiaalselt organisatsiooni (ta hoolib sellest sama vähe kui kärbsemustast), vaid tahab et laval säraks vaid  tema enese ego“. Tantsija on põhimõtteliselt avaliku elu tegelane, kes ei sekku suurtesse, ülevatesse ja ka poliitilistesse küsimustesse huvist nende vastu, vaid võimalusest särada laval, saada positiivset tähelepanu. Ta teab, millise näoilmega olla kaamera ees, teab millised peavad pateetilised sõnavõtud olema, et pugeda meediajälgija südamesse. Tema hea mulje jätmise instinkt on väga kõrgelt arenenud, nad on esinejad, eputrillad, ebasiirad. Kohe meenub Baudelaire’i dändi deviis – elada ja surra peegli ees. „Kui tantsijal tekib võimalus astuda poliitilistesse mängudesse, siis ta keeldub silmatorkavalt igasugustest salakaubitsemistest (mis igavesest ajast igavesti on olnud tõeline poliitika pärusmaa), nimetades seda valelikuks, ebaausaks, silmakirjalikuks ja räpaseks. Ta kuulutab oma arvamust, lauldes ja tantsides kuskil poodiumil, kõigi silme all, ning kutsub teisi nimepidi end järgima.“ Samas leiab Pontevin tantsijas ka ilu: „See, kes tunneb tantsijate suhtes vastumeelsust ja tahab neid mustata, põrkab ületamatule takistusele: see on nende ausus. End pidevalt avalikkuse tähelepanu alla seades on tantsija võtnud kohustuse laitmatult käituda. Tema pole, nii nagu Faust, sõlminud lepingut saatanaga. Tema sõlmib lepingu inglitega. Ta tahab teha enda elust kunstiteose ja inglid aitavad teda selles, sest ei maksa unustada, et tants on ju kunst. Tantsija tõeline olemus seisneb pidevas kiusatuses pidada oma elu kunstiteose aineks. Ta ei kuuluta moraali, ta tantsib seda. Ta tahab erutada ja pimestada maailma oma elamise kaunidusega. Ta on armunud omaenese ellu, nii nagu mõni skulptor võib armuda kujusse, mida ta parasjagu modelleerib.“ Mulle tundub, et 21.sajandil on enamus inimesi muutunud niiöelda tantsijateks. Tänu internetile, tarkadele telefonidele, YouTube’ile, Instagramile ja muule sellisele võib iga üks saada staariks, on iga üks maailma ees alasti esinemas.

Ei ole midagi teha, Kundera on omaette kvaliteet. Armastan, kuidas ta suudab totakad ja traagilised karakterid ja nende tegemised põimida sügavalt filosoofiliste ja ühiskonnakriitiliste sõnavõttudega. Kundera naerab läbi pisarate. Jah, „Aegluse“ näol on tegemist tema kõige lihtsama romaaniga, mida lugenud olen, aga sel on eriline väärtus. See on kui 200-leheküljeline mõnus juhitud meditatsioon aja ja inimsuse juhuslikkuse üle, mille taga kajavad naerupahvakad.

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Apr 16, 2017

Arvustus Anthony Burgessi romaanile „Kellavärgiga apelsin“

Hoorasoo kaos, mis on inimsus



Loodan, et ma ei eelda inimestest liiga palju, kui kirjutan nii – Anthony Burgessi romaan „Kellavärgiga apelsin“ ei nõua ilmselt kuigi palju tutvustamist. Samanimeline Stanley Kubricku film on muutunud lausa kultusfilmiks, küllap paljud isegi ei mäleta, et see baseerub tegelikult minu arvustataval romaanil. Mäletan ühte seika koolist, kui ütlesin kursaõele, et mulle meeldib bänd Blur ja tema küsis selle peale, et küllap on siis mu lemmikfilm „Kellavärgiga apelsin“. Just nii ikoonilseks see Kubrikcku interpretatsioon muutunud on. Tajusin autori kibestumist, kui lugesin üht temaga tehtud intervjuud ja ta sõnas, kuidas ta poleks pidanud seda raamatut kirjutama, kuna seda tõlgendatakse valesti, ohtlikult valesti.


Nendele, kes ei tea või ei mäleta, väike kokkuvõte – romaan räägib ühest Londoni noorsand Alexist, kes on endavanuste huligaanide gängi juht. Neid ei huvita seadused, teiste valu, moraal, nad peksavad ja vägistavad ja varastavad ja tapavad enda lõbuks. Kui Alex lõpuks mõrva eest vangi läheb, ilmneb, kuidas karistus ei ole meeltparandava toimega. Alexist saab uue halba väljajuuriva ajupesu vabatahtlik katsejänes, mille tulemusel igasugune vägivald tekitab temas kohutavaid füüsilisi piinu, omamoodi Pavlovi refleks. Seejärel saadetakse „paranenud“ Alex vabadusse, kus endised ohvrid talle kätte maksavad.


Esimese asjana torkab antud teost lugedes silma Alexi ja tema bande keelekasutus, mida nimetatakse nadsatiks. Selle Ameerika ja Inglise slängist ja Vene laensõnadest koosneva keelega harjumine võtab alguses natuke aega, paarikümne lehekülje lugemise järel pole enam tarvis raamatu lõpus olevaid sõnaseletusi otsida. Stiilinäide: „Pete’il ja Georgie’l olid teravad nossed, minul omakorda oli stara hoorasoo kõrilõikamisbritva, millel ma tol ajal mõistsin kunstipäraselt välkuda ja särada lasta. Me dratsisime, vana Luuna oma pinnal kakerdavate tšellodega oli parajasti tõusmas, tähed särasid nagu nossed, mis tahavad draakas kaasa lüüa. Sain oma britvaga ühe Billyboy kärsa plate-esise pealaest jalatallani puruks käristada, hästi hästi kenasti, niiet ma plotti üldse ei kriimustanud. Dratsiv Billyboy kärss märkas järsku, et ta on ülalt alla lahti lõigatud nagu hernekaun, kõht paljas ja vaesed vanad bulloksid välkumas, ning läks hästi hästi tujust ära, vehkis ruukasid ja karjus ja kaotas valvuse, nii et vana Dimi sepp sõitis talle vuhinal sisse šššššššššš, vana Di oli talle pannud otse ookade vahele, Billyboy kärss koperdas minema ja pidi oma kopsud rinnast välja röökima.“ Pole imestada, et Udo Uibo sai selle tõlke eest 2001.aastal Kultuurkapitali tõlkepreemia.


Kellavärgiga apelsini“ peetakse tihti ekslikult ülistuseks vägivallale. Tegelikult on tegemist düstoopiaga (antiutoopia ehk kakotoopia), mis kujutab fiktiivset ühiskonda, kus enamasti valitseb totalitarism, vägivald ja masendav sotsiaalne kontroll. Nii nagu utoopia on kujutlus ideaalsest ühiskonnast, kujutlus sellest, kuidas kirjaniku arvates võiks ühiskond täiuslikult toimida, on düstoopia selle vastand, kujutlus sellest, kuidas ühiskond kuidagi toimida ei saa. „Kellavärgiga apelsin“ käsiteb vägivalla, kurjuse, inimese süngema poole olemust, eriti aga vaba tahte küsimust.


Autor küsib, kas pealesurutud headusel on üldse mingit väärtust. Kui headus pole siiras, kas see on üldse headus? Alexi puhul baseerus ajupesujärgne vägivallatus, vastik lipitsemine ja argus ellujäämisinstinktil – kui tal tulid vägivaldsed mõtted, reageeris tema füüsis sellele kohutava iivelduse ja valuga. Seega pidi Alex olukorrad mitte endale omasel viisil lahendama, saapaid lakkudes ja pugedes ja halastust paludes. Vaba tahe on moraalse vasutuse ja inimese väärikuse oluline eeldus. Alexile pealesurutud meeleparandusel puudub igaugune väärtus, ta polegi enam inimene, sest tal ei ole valikut. Ellujäämisinstinkt on ilmselt inimese põhiline instinkt, tuum-instinkt. Sellega manipuleerides ei jõua me ausate tulemusteni. Alexilt võeti tema vaba tahe, tal ei olnud enam võimalik ise enda olemusest lähtuvalt valida hea ja kurja vahel. Valikuta pole aga inimene enam inimene. Alex oli kui negatiivne dresseeritud Palvlovi kutsu, ebaloomulik, ebainimlik ka heana.


Iga inimese olemus avaldub valikuid tehes, eriti kriisiolukordi lahendades. Kas ta lahendab probleemi heaga, mängides sõnade, emotsioonide ja mõistlikkusega või ta unustab inimsuse ja ründab mõttetult? Siit jällegi tekib küsimus, kas me oleme ikka vabad, vabad enda olemusest? Kas me oleme vabad alludes enda instinktidele, füüsikaseadustele, inimanatoomiale, psühholoogilistele, sotsiaalsetele teguritele? Kust läheb piir? Kui tõusta kõrgele-kõrgele, näiteks osoonikihini, ja vaadelda alla maa peale ja näha, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas vesi voolab ja puud sahisevad ja linnud lendavad lõunasse ja tagasi põhja, ilma igasuguse juurdlemiseta, kas see on hea, tarvilik, mõttekas ja kõige selle juures näha seitset miljardit inimest sagimas, moodustamas maakerale mustreid kiirteede ja linnade ja enda käimiste, peatuste, elamisega, olles nii inimene, nii segaduses, mõeldes kõigele-kõigele-kõigele, kas on siis vaba loodus või on vaba tahte kuningas inimene? Loodus ei piinle valikute ehk vaba tahte ees. Inimene aga küll, arvan, et ainsana. Inimese valikuvõimalus ja vaba tahe teevadki temast inimese. Kas see on kuidagi kõrgem või ei, seda ma ei tea, arvan lihtsalt, et vabadus on inimsus. Siin puudub hierarhia, vaba tahe on inimsuse tuum. Sellest kaos, sellest segadus, sellest ilu, sellest väärtus.


Arvan, et ka romaani pealkiri „Kellavärgiga apelsin“ on valikuvõimaluse võrdpilt. Apelsin kui midagi loomulikku, ilusat, elusat, siirast ja lihtsalt toimivat versus külm, mehaaniline, hingetule distsipliinile allutatud kellavärk. Hästi geniaalselt kentsakas. Milline selline apelsin küll oleks? Vakuoolid piiratud terasega, mahl keemiliselt korrektne ja kõrvalkalleteta, küpsus saavutab tipu täpselt sel kuupäeval ja sel kellaajal, apelsini kuju on matemaatilist valemit järgides filigraanne kera, koore paksus igas kohas täpselt sama, hahhahahhaha. Selline apelsin ajab mind naerma. Selline inimene ajab mind nutma. Mitte, et ma muidugi oleks pooldanud Alexi toorest ja mõttetult vägivaldset loomust, aga ma ei saa ka pooldada pealesurutud headust, kuna sel puudub hing.


Vaba tahte küsimus on minus alati tekitanud kimbatust, abitust, nõutust, tundub, et ka Burgessis, tundub tegelikult, et kõigis inimestes. Iga väide tekitab miljon uut küsimust, iga küsimus tuhat uut vastust ja lõpptulemuseks on sõnademulin, mis kuhugi ei vii, väsinud segaduses inimesed, küsimas küsimusi, mis kunagi täielikult vastatud ei saa, ükski vastus pole nii ammendav, et sellega leppida, sest inimene ajab taga täiust ja ei lepi pooliku ja vigasega. Pagan küll. Keeruline ja ilus on olla inimene. Palun ärme löö üksteist.


Kokuvõteks üks tsitaat romaanist endast, mis minu meelest kõneleb ilusti sellest, kuidas inimene vajab enda vabat tahet: „“Ma nõuan ühtainsat värki,“ kritšaivaitasin mina, „ma tahan olla normaalie ja terve nagu staaradel aegadel, ma tahan tõeliste kärssadega maalenki lõbutseda, aga mitte nendega, kes ennast kärssadeks ainult nimetavad ja on tegelikult rohkem justkui reeturid. On see teile jõukohane, mis? Kas mõni tšello saab mind endiseks muuta? See on mu ainus soov ja see on ainus asi, mis mind huvitab.““


www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll