Hüvasti, tere, hüvasti, tere
Umbes viimase nädala jooksul olen lugenud järjest ainult Vonneguti. Olen teda alati äärmiselt heaks kirjanikuks pidanud, aga vahepeal on hirmus palju muud head lugemist olnud, niiet hiljaaegu eesti keelde tõlgitud teoseid on lugemata jäänud, lisaks muud põhjendamatud lüngad. Vonnegut oli veel enne seda Vonneguti-maratoni minu jaoks see kirjanik, keda olen kunagi ammu lugenud ja jumaldanud ja siis edasi liikunud; kuskil vestluses ei ole ma julgenud eriti midagi öelda, lihtsalt ei mäleta, niiet olen piirdunud vaikiv-jumaldav-mõistva ilme esile manamisega. Nüüd tunnen end temaga jälle väga seotuna ja olen ehk ka veidi küpsem tema mõistmiseks, „Tšempionite einet” lugesin näiteks suvel enne kuuendat klassi.
Kurt Vonnegut on ilmselt üks suurimaid Ameerika kirjanikke, Punase raamatu sarja tagakaanel (selles sarjas on Vonneguti ilmunud päris palju) öeldakse lausa nii: „Kurt Vonnegut on üks väheseid Ameerika kirjanduse suurmeistreid, selline, kelleta Ameerika kirjandus kui selline oleks oluliselt vähem väärt kui praegu”. Eesti keelde on teda usinasti tõlgitud, õige kah, ilmunud on näiteks "Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater, ehk, Pärle sigade ette" (vist mu isiklik lemmik), "Komejant ehk Hüvasti üksildus!", "Võllaroog", „Kullisilm”, „Sinihabe”, „Hookuspookus” jne. Ta sündis aastal 1922 ja pani kirjandusmaailma nutma aastal 2007, kui ta kodus trepil kukkudes sai ajutrauma ja tüsistused ja suri. Teise maailmasõja ajal elas ta jalaväelasena üle kurikuulsa Dresdeni pommitamise. Ja selle sündmuse taustal ongi sündinud „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”, mida arvustan.
Mul on väga raske „Tapamaja” sündmustikku paari reaga kokku võtta, niiet ma ei teegi seda. See ei sobiks teosega ka stiililiselt. Billy röövitakse tema tütre pulmaööl Trafamadoorlaste poolt, kes elavad neljadimensioonilises maailmas ja inimene kui kolmedimensiooniline olend pakub neile suurt huvi. Billy pannakse planeedi loomaaeda, kus need telepaatia teel suhtlevad tulnukad siis teda jälgivad nagu meie jälgime kaelkirjakuid. Trafadoorlased õpetavad Billyle selgeks, kuidas on aega õige vaadelda. See pole üksikute hetkede jada, milles hetke möödudes on see jäädavalt kadunud. Näiteks kui Vonnegut puudutab romaanis kellegi surma, lisab ta alati fraasi „Eks ta ole”, justkui viide sellele, et see surmise hetk ei ole selle inimese elus just kõige toredam, aga sellest pole midagi, sest kõikides eelnevates hetkedes on ta veel elus. Kõik oli, on ja tuleb korraga. Terminid olevik, minevik, tulevik on mõttetus ja trafamadoorlaste jaoks absurdselt naljakad. Nad teavad, kuidas maailm sündis ja kuidas see lõpeb, ja nii see peab olema ja nii see oli ja on ja jääb.
„Tapamaja” võib pidada postmodernistlikuks suurteoseks. See on postmodernistlikult fragmentaalne. Billy rändab ajas, on kord Dresdenis, kord laps enne sõda, kord sõjaveteran. Meeleolu on kergelt psühhootiline, kirjutamisviis on kaootiline, mis tekitab huvitava kontrasti selle mõttega, et kõik on nii, nagu ta on, oli ja jääb ja seda muuta ei saa. „Tapamaja” kohta on öeldud, et see on väga sõjavastane teos. See on kindlasti üks kandvamaid ideid selles hullumeelses romaanis, kuid see pole saavutatud näiteks remarque’ilikult haavatute mürskude poolt välja rebitud sisikondade kirjeldustega, vaid kuidagi kõrgemalt. Kriitika läheb sõjast kõrgemale. Kriitika on selle totra abstraktse poliitvõimu pihta. Kuidas üksikindiviid on selle ees täiesti abitu. Kuidas inimesed on loonud midagi nii inimesekauget ja selle tõttu kaotanud oma vaba tahte. Midagi Stockholmi sündroomi sarnast. Või Frankensteini. Inimesed on loonud koletise.
Kui vaadata kuskilt kõrgelt katuselt inimesi, siis nad on nii tobenaljakad ja mõttetud ja väikesed. Kuid ometi on meis mingi kaval-halb elund, mis suudab luua niisuguseid asju nagu tuumapomm ja tank ja kõigele lisaks suudab see elund panna meid ka neid kasutama. Keegi, kes kõrgelt vaadatuna on tobenaljakas, mõttetu ja väike, vajutab nuppu, saadetakse telegramm, peetakse mingi lollakas nõupidamine ja ongi üks linn maamunalt pühitud. Eks ta ole.
See kõik on väga kurb. See kõik on väga absurdne. See kõik on väga naeruväärne: „Kaheksa naeruväärset dresdenlast tegid kindlaks, et need sada naeruväärset olendit olid t õ e s t i äsja rindelt saabunud Ameerika sõjamehed. Sakslased naeratasid. Siis naersid. Nende hirm haihtus. Karta ei olnud midagi. Siin oli veel üks sats sandistatud inimolendeid, samasuguseid tolasid nagu nemad isegi. Siin oli operett”.
Oma Vonneguti-maratoni ajal sai mulle selgeks, et tema põhiline maailmaparandav mõte on, et ole hea, ära tee halba. Niimoodi sõnastatuna banaalne, vägagi kristlik, aga in the end of the day, mida õigemat me saaksimegi teha. Katsume lihtsalt üksteist mitte maha tappa ja elada oma tobenaljakas piiratuses oma mõttetuid ja väikseid elusid. Lihtsalt ärme tee halba.
„Tapamaja” räägib ajaloost läbi fantaasiaprisma. See on võluv (kirjanduslikult muidugi). Kui see oleks 200 lehekülge kuumaastikku meenutava Dresdeni ohvrite kirjeldusi, vangutaks me pead ja mõtleks, et „Kuradi sead!”, „Ajalugu on ikka hirmus!” ja muud säärast. Aga see ulmelike võtetega vaatlus tõstab kõrgustesse. Mõistujutu võlu. Ma ei armasta tegelikult üldse ulmekirjandust, aga Vonnegut annab ulmekirjanduslike ideedega loole hoopis teise dimensiooni (neljanda?). See on vist hämmastuse, siiruse ja aususe dimensioon. Jah, ajalugu on hirmus, aga samas on see ikka siin, see on, oli ja jääb. Oleme väga piiratud, kui arvame, et kasvõi praegune välispoliitiline (ka geopoliitiline) olukord on kuidagi teistsugune, süütum. Niiet, oleme head. Ärme tee halba.
Olen ilmselt taaskord langenud tobedalt naiivsesse maailmapäästmismeeleollu. Samas, kas see ongi nii naiivne? Siis on enamus Vonneguti teoseid naiivsed. Aga need on ka geniaalsed. Tema ulmekirjanduslikud võrdlused on tapvalt (haha!) tabavad. Tema hirm inimkonna edasise (ja eelnenu ja oleva) saatuse ees on põhjendatud. Tulevad uued Dresdenid ja Hiroshimad. Ja kõige selle taga on kamp neid samu totakaid väikseid inimolevusi, neid samu, keda nad tapavad, põletavad, piinavad. Numbrid, mitte inimesed. Lahendus? Olgem head. Ei, seda on ilmselt liiga palju palutud – ärme tee halba.
Billy Pilgrim: „Miks mina?”
Trafamadoorlane: „See on väga maalik küsimus, Mr. Pilgrim. Miks t e i e? Kui nii võtta, siis miks m e i e? Või miks ü l d s e miski? Sellepärast, et praegune hetk lihtsalt o n olemas.”
Eks ta ole.
www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll
