Arvustus Milan Kundera romaanile „Surematus“

Looja lasi jalga

Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.

Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.

Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“ ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja vastupidi.

„Surematus“ algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest, ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud, iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“. Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi, võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on üldse mingisugune ’mina’?

Isegi meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist, siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.

See teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga, loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“ Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel. Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks – kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.

Veel üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks, et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi, tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun, mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)– „Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum, peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus, naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony doesn’t give a damn about messages!“.

Kokkuvõtteks ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti, traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast meie mängu objekt: teha temast mängukann.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus Kurt Vonneguti romaanile „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”

Hüvasti, tere, hüvasti, tere


Umbes viimase nädala jooksul olen lugenud järjest ainult Vonneguti. Olen teda alati äärmiselt heaks kirjanikuks pidanud, aga vahepeal on hirmus palju muud head lugemist olnud, niiet  hiljaaegu eesti keelde tõlgitud teoseid on lugemata jäänud, lisaks muud põhjendamatud lüngad. Vonnegut oli veel enne seda Vonneguti-maratoni minu jaoks see kirjanik, keda olen kunagi ammu lugenud ja jumaldanud ja siis edasi liikunud; kuskil vestluses ei ole ma julgenud eriti midagi öelda, lihtsalt ei mäleta, niiet olen piirdunud vaikiv-jumaldav-mõistva ilme esile manamisega. Nüüd tunnen end temaga jälle väga seotuna ja olen ehk ka veidi küpsem tema mõistmiseks, „Tšempionite einet” lugesin näiteks suvel enne kuuendat klassi.

Kurt Vonnegut on ilmselt üks suurimaid Ameerika kirjanikke, Punase raamatu sarja tagakaanel (selles sarjas on Vonneguti ilmunud päris palju) öeldakse lausa nii: „Kurt Vonnegut on üks väheseid Ameerika kirjanduse suurmeistreid, selline, kelleta Ameerika kirjandus kui selline oleks oluliselt vähem väärt kui praegu”.  Eesti keelde on teda usinasti tõlgitud, õige kah, ilmunud on näiteks "Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater, ehk, Pärle sigade ette" (vist mu isiklik lemmik), "Komejant ehk Hüvasti üksildus!", "Võllaroog", „Kullisilm”, „Sinihabe”, „Hookuspookus” jne. Ta sündis aastal 1922 ja pani kirjandusmaailma nutma aastal 2007, kui ta kodus trepil kukkudes sai ajutrauma ja tüsistused ja suri. Teise maailmasõja ajal elas ta jalaväelasena üle kurikuulsa Dresdeni pommitamise. Ja selle sündmuse taustal ongi sündinud „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”, mida arvustan.

Mul on väga raske „Tapamaja” sündmustikku paari reaga kokku võtta, niiet ma ei teegi seda. See ei sobiks teosega ka stiililiselt. Billy röövitakse tema tütre pulmaööl Trafamadoorlaste poolt, kes elavad neljadimensioonilises maailmas ja inimene kui kolmedimensiooniline olend pakub neile suurt huvi. Billy pannakse planeedi loomaaeda, kus need telepaatia teel suhtlevad tulnukad siis teda jälgivad nagu meie jälgime kaelkirjakuid. Trafadoorlased õpetavad Billyle selgeks, kuidas on aega õige vaadelda. See pole üksikute hetkede jada, milles hetke möödudes on see jäädavalt kadunud. Näiteks kui Vonnegut puudutab romaanis kellegi surma, lisab ta alati fraasi „Eks ta ole”, justkui viide sellele, et see surmise hetk ei ole selle inimese elus just kõige toredam, aga sellest pole midagi, sest kõikides eelnevates hetkedes on ta veel elus. Kõik oli, on ja tuleb korraga. Terminid olevik, minevik, tulevik on mõttetus ja trafamadoorlaste jaoks absurdselt naljakad. Nad teavad, kuidas maailm sündis ja kuidas see lõpeb, ja nii see peab olema ja nii see oli ja on ja jääb.

„Tapamaja” võib pidada postmodernistlikuks suurteoseks. See on postmodernistlikult fragmentaalne. Billy rändab ajas, on kord Dresdenis, kord laps enne sõda, kord sõjaveteran. Meeleolu on kergelt psühhootiline, kirjutamisviis on kaootiline, mis tekitab huvitava kontrasti selle mõttega, et kõik on nii, nagu ta on, oli ja jääb ja seda muuta ei saa. „Tapamaja” kohta on öeldud, et see on väga sõjavastane teos. See on kindlasti üks kandvamaid ideid selles hullumeelses romaanis, kuid see pole saavutatud näiteks remarque’ilikult haavatute mürskude poolt välja rebitud sisikondade kirjeldustega, vaid kuidagi kõrgemalt. Kriitika läheb sõjast kõrgemale. Kriitika on selle totra abstraktse poliitvõimu pihta. Kuidas üksikindiviid on selle ees täiesti abitu. Kuidas inimesed on loonud midagi nii inimesekauget ja selle tõttu kaotanud oma vaba tahte. Midagi Stockholmi sündroomi sarnast. Või Frankensteini. Inimesed on loonud koletise.

Kui vaadata kuskilt kõrgelt katuselt inimesi, siis nad on nii tobenaljakad ja mõttetud ja väikesed. Kuid ometi on meis mingi kaval-halb elund, mis suudab luua niisuguseid asju nagu tuumapomm ja tank ja kõigele lisaks suudab see elund panna meid ka neid kasutama. Keegi, kes kõrgelt vaadatuna on tobenaljakas, mõttetu ja väike, vajutab nuppu, saadetakse telegramm, peetakse mingi lollakas nõupidamine ja ongi üks linn maamunalt pühitud. Eks ta ole.

See kõik on väga kurb. See kõik on väga absurdne. See kõik on väga naeruväärne: „Kaheksa naeruväärset dresdenlast tegid kindlaks, et need sada naeruväärset olendit olid t õ e s t i äsja rindelt saabunud Ameerika sõjamehed. Sakslased naeratasid. Siis naersid. Nende hirm haihtus. Karta ei olnud midagi. Siin oli veel üks sats sandistatud inimolendeid, samasuguseid tolasid nagu nemad isegi. Siin oli operett”.

Oma Vonneguti-maratoni ajal sai mulle selgeks, et tema põhiline maailmaparandav mõte on, et ole hea, ära tee halba. Niimoodi sõnastatuna banaalne, vägagi kristlik, aga in the end of the day, mida õigemat me saaksimegi teha. Katsume lihtsalt üksteist mitte maha tappa ja elada oma tobenaljakas piiratuses oma mõttetuid ja väikseid elusid. Lihtsalt ärme tee halba.

„Tapamaja” räägib ajaloost läbi fantaasiaprisma. See on võluv (kirjanduslikult muidugi). Kui see oleks 200 lehekülge kuumaastikku meenutava Dresdeni ohvrite kirjeldusi, vangutaks me pead ja mõtleks, et „Kuradi sead!”, „Ajalugu on ikka hirmus!” ja muud säärast. Aga see ulmelike võtetega vaatlus tõstab kõrgustesse. Mõistujutu võlu. Ma ei armasta tegelikult üldse ulmekirjandust, aga Vonnegut annab ulmekirjanduslike ideedega loole hoopis teise dimensiooni (neljanda?). See on vist hämmastuse, siiruse ja aususe dimensioon. Jah, ajalugu on hirmus, aga samas on see ikka siin, see on, oli ja jääb. Oleme väga piiratud, kui arvame, et kasvõi praegune välispoliitiline (ka geopoliitiline) olukord on kuidagi teistsugune, süütum. Niiet, oleme head. Ärme tee halba.

Olen ilmselt taaskord langenud tobedalt naiivsesse maailmapäästmismeeleollu. Samas, kas see ongi nii naiivne? Siis on enamus Vonneguti teoseid naiivsed. Aga need on ka geniaalsed. Tema ulmekirjanduslikud võrdlused on tapvalt (haha!) tabavad. Tema hirm inimkonna edasise (ja eelnenu ja oleva) saatuse ees on põhjendatud. Tulevad uued Dresdenid ja Hiroshimad. Ja kõige selle taga on kamp neid samu totakaid väikseid inimolevusi, neid samu, keda nad tapavad, põletavad, piinavad. Numbrid, mitte inimesed. Lahendus? Olgem head. Ei, seda on ilmselt liiga palju palutud – ärme tee halba.

Billy Pilgrim: „Miks mina?”
Trafamadoorlane: „See on väga maalik küsimus, Mr. Pilgrim. Miks t e i e? Kui nii võtta, siis miks m e i e? Või miks ü l d s e miski? Sellepärast, et praegune hetk lihtsalt o n olemas.”

Eks ta ole.

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus Joyce Carol Oatesi romaanile „Me olime Mulvaney’d”

Nässu läinud American dream

Joyce Carol Oates on üks äärmiselt populaarne ja viljakas USA kirjanik – ta on avaldanud üle 70 teose, mille hulgas on romaane, luulekogusid, näidendeid, novelle, esseistikat ja kriitikat – ta tunneb end mugavalt igas žanris, mis on võib-olla üks täiusliku kirjaniku omadustest. Ja tema võime eest kirjutada võrdselt head proosat, poeesiat, draamat ja kriitikat, on ta saanud ka palju (väga palju!) erinevaid prestiižikaid kirjanduspreemiaid. Eesti keeles on ilmunud üksnes kaks raamatut: novellikogu „Neli suve” ja minu arvustatav romaan „Me olime Mulvaney’d”.

Minu esimesed põgusad mõtted selle teose ja kirjaniku kohta tekkisid juba raamatukogus seda korralikku telliskivi (576 lk) natuke sirvides. Ma mõtlesin, kui hea kvaliteediga see ikka olla saab, kirjanik on kirjutanud 70 raamatut 25 aasta jooksul, näis ilmne, et tegemist on rohkem kvantiteedile kui kvaliteedile suunitletud kirjanikuga. Samas jälle vaatan, hmm, kirjastus Varraku 20.sajandi klaasika (üks raamatusarju, mida ma ehk isegi liiga pimesi usaldan), järelikult täielik mõttetus ei tohiks nagu olla. Mõtlesin, järelikult on tegemist naisjutuvestjaga, kellel sulg ja fantaasiaa tõesti kergelt lendab. Nii ma selle raamatu oma vastakate emotsioonidega koju tõin. Ja vastakad emotsioonid olid ka eile õhtul, kui romaani lugemise lõpetasin, kuid enam mitte nii üldistavad. Vastakad emotsioonid, mille tekitas perekond Mulvaney’de lugu.

Elas kord imelisel Ameerikamaal üks päris tavaline õnnelik armastav keskpäraselt jõukas kogukonnas respekteeritud perekond. Nad elasid maalises orus lavendlilillas talus, kus oli palju kasse ja koeri ja lambaid ja hobuseid, ja ka palju lapsi. Ema ja isa, Corianne ja Michael Seenior, olid endiselt armunud, nende armastusest olid sündinud lapsed, toredad ja targad ja ilusad lapsed – pojad Michael „Muul” Juunior ja Patrick hüüdnimega Näpits, tütar Marianne ehk Nöpsik ja pesamuna Judd, keda kutsuti ka kui Lohuke või Uitaja. Kõik näib paarikümne esimese lehekülje põhjal liigagi täiuslik. Jaja, nii need asjad siiski ei jää. Tütar Marianne vägistatakse, mis on perekonna totaalse lagunemise avapauk. Perekonnaliikmed võõranduvad üksteisest, maailmast, maksavad kätte, nõuavad õiglust, palvetavad, kuid midagi ei anna enam päästa, ja ohver (kes suhtub endasse kui süüdlasesse) saadetakse elama kuskile Corianne’i lastetu nõo juurde. Edasine tekst kirjeldab psühholoogilise täpsusega, tõesti väga usutavalt, kuidas iga Mulvaney asjaga hakkama sai (kui sai), kuidas reageeris, kuidas „see” (perekonnas ei öeldud kunagi „vägistamine”, alati midagi eufemistlikku nagu „ärakasutamine”, ja minu isiklik lemmik – „see”)  mõjutas tema haridusteed, inimsuhteid, mõttemaailma, isikut üldse.

Minu jaoks oli hämmastavaim, kui usutavad ja tõelised Oatesi karakterid olid, mis nad mõtlesid, ütlesid, tundsid, kõik tundus täpselt see, mida nendelt fiktiivsetelt inimestelt oodata võiks. Samas ei olnud miski etteaimatav. Mulvaney’d olid nagu reaalsed inimesed, nii keerulised, nii erilised, et ei saagi ennustada, mis sealt tuleb, aga kui tuleb, siis näib see ainuvõimalik. Mitte moraalses vms mõttes, pigem nagu „ma poleks selle peale tulnudki, kuid kui nüüd mõelda, siis see on usutavaim”. Perekond Mulvaney oli psühholoogiliselt realistlik. Kõikide karakterite arengus oli näha eelmiste arenguetappide mõju, täpselt parajas koguses, et mitte muuta neid üldistatud klišeedeks, sest päris inimene pole mitte kunagi klišee (kui siis ainult näiliselt). Seetõttu ilmselt polegi autor kasutanud palju epiteete ja ilutsemist – sest ta teab, et inimese arengus on kõik võrdsel kohal, millegi rõhutamine oleks eksitamine. Muidugi on olulisemad ja tähtsamad sündmused, aga see ei loe, lõpptulemus – küps väljakujunenud inimene – on kõige kogetu, mõeldu ja tunnetatu combo, võrdselt. Pea 600 lehekülge pole kokku saadud tohutute lisandsõnade ja muu sellisega, vaid inimeste eludega. Kõike on täpselt parajalt. Ja lugeja saab päris korraliku lugemisnaudingu, ta justkui aimab, mis on tulemas, aga ei oska täpselt öelda mis, ta ei pea ekslema „sinkjas taevas” või „rõhuvas vaikuses”, ta vaatab kuidas need sõnadest tehtud usutavad inimesed elavad raamatulehtedel oma elu (õigesti või valesti, pole oluline) ja see näib väga tõenäoline ja usutav, kohe nii väga, et  mul tekkis küsimus, kas see üldse ongi oma olemuselt kirjandus. Kirjandus on kunst. Kunst on kunstlik. Võib-olla on see psühhoanalüüs literatuurse loo ja väljamõeldud inimeste lisandiga. Umbes nagu Caesari salat sinihallitusjuustuga – viimane pole klassikaline Caeseri salatis, on lisand. Aga väga maitsev sellegipoolest. Poeg Patrick oli mu lemmiktegelane, huvitus bioloogiast ja keemiast ja kord pani ta mikroskoobiga suurendatud koera ila foto Mulvaney’de külmkapile ja kõik kiitsid mitu nädalat, kui kaunis ja sümeetriline see on.. kuni ta salakavalalt tunnistas, et see on lihtsalt koera ila. Kirjutasin sellest, sest see on hea näide, kuidas miski saab omada omadusi, mis pole talle ehk kõige loomulikumad, kuid siiski toimida ka millegi muuna. Koera ila suurendus kui fotokunstiteos, mitme inimese psühholoogiline analüüs kui kirjandusteos.

Ma ei tea, kas „Me olime Mulvaney’d” oli tahtlikult kristlusekriitilne. Marianne kuritarvitamise eest õigluse jalule seadmine jäi suuresti tegemata ohvri äärmisele vagadusele. See naiivne inimkonna headusse uskuv issanda lambuke peab ennast osaliselt juhtunus vastutavaks -– ta poleks pidanud seda imeliku maitsega kokteili Kruvikeeraja vastu võtma, ta ei saa kohtus tunnistada, sest ta ei mäleta, järelikult võib ta valetada, valetada on patt, keera teine põsk ette. Pereema Corianne korrutab tüütuseni, kuidas perekonnal pole muud teha, kui palvetada (Üks tüüpilisemaid laused temalt on näiteks: „..Me võime palvetada, ainult seda me saamegi teha!”). Samas näib mulle, et nende igapühapäevane kirikus käimine, et kõik Mulvaney’d omavad oma päris isiklikku piiblit, tegelevad heategevusega, on tegelikult poos. Üks American dream-elustiili vajalikke komponente. Kristlus eeldab õiglust ja see tekitab paradoksi, kus õiglust jalule ei seata. Aga võib-olla ei tahtnud Joyce Carol Oates üldse seda öelda, ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks nii mõelda. See tõestab taaskord, et kirjandusteos ei ole üksnes kirjaniku looming, see on flirtiv tants lugeja ja kirjaniku vahel. Kõik, kes loevad, on ka loojad. Endale. Nad loovad endale kujutluspildid, ennustused, loevad suurema tähelepanuga enda jaoks intrigeerivamaid ridu. Iga romaan on kahe inimese koostöö, kirjaniku ja lugeja.

Arvan, et üldiselt üritab Oates lugejale öelda, kui näiline, eksitav on mulje. Mulvaney’d tegid koos õhtusööke, kõik rääkisid omavahel, lapsed võistlesid vanemate tähelepanu eest, olid nii lähedased, kui üldse saab perekonnas olla. Nad olid perfektne perekond. Midagi pidi olema valesti, et nõnda kokkuhoidev perekond lagunes. Juddi, noorim Mulvaney’de võsu, kes on ka suures osas loojutustaja, üks mõttekäik oli selline: „Perekonnas püüad sa kuulda seda, millest ei räägita. Kuid pereelu lärm summutab selle.” Ilmselt on see tõsi. Täiuslik pereelu ei eelda lähedust ja usaldust ja avatust, täiuslik pere lihtsalt toimib. Lähedusega pole siin suurt midagi pistmist. Emad ja isad ja tütred ja pojad ja kassid ja koerad ühes majas tähendab lärmi. Mitte alati kõrvale kuuldavat. See on lärm, mis tekib erinevate inimeste koos elamisest, keegi ei saa olla alati see, kes ta tegelikult on. Ilmselt päris endaks saavadki lõpuks need, kes kodust lahkuvad või kelle pere laguneb. Neil on ruumi ja vaikust, et areneda inimmõjutusteta. Mida rohkem inimene rääkima peab, seda halvem talle. Rääkimine pole alati valetamine, kui mõelda, et millegi rääkimata jätmine pole valetamine. Michael Juunior ütles Patricule nii: „Naljakas on, et sa tead alati rohkem, kui ütled. See tähendab – inimene teab rohkem, kui ta ütleb. Sa räägid alati vähem, kui sa tead.” Kõige ehedamalt avaldubki see pereelus.


Selle arvustuse kirjutamine on olnud mulle raske. Arvustuse piiratud maht ei lase mul analüüsida iga karakterit nii põhjalikult, kui ma tahaks. „Me olime Mulvaney’d” on üks karakteripõhisemaid romaane, mida ma lugenud olen. Juddi küsis endalt teose lõpupoole nõnda: „Milliste sõnadega võtta kokku tervet inimelu, säärast ebakorratut õnnelaama, mis lõppes sellise õuduse aegluubis valuga?”. Täpselt selline tunne on ka mul. Mida ma julgen öelda paari reaga erinevate inimhingede kohta?

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

Arvustus Joris-Karl Huysmansi romaanile „Äraspidi”

Ka elu võib olla kunstiteos

Joris-Karl Huysmans, kodanikunimega Charles-Marie-Georges Huysmans oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse väga tunnustatud Prantsuse kirjanik. Tema esimesed teosed olid suuresti mõjutatud naturalistide suurkuju Emil Zolast. Mingil hetkel ei suutnud ta enam naturalistide külm-vaatleva kirjutamisstiiliga leppida ja avastab enda jaoks dekadentsi. Tema töödes on tunda suurt Schopenhaueri mõju, teostes on lootusetuse ja pessimismi hõngu, samuti tugevat estetismi. Elu lõpu poole muutuvad tema teosed religioosseteks, ta on loonud omapärase suhte konservatiivsete katoliiklastega, keda Huysmansi teoste kahemõttelisus pahandab.

„Äraspidi” on tema dekadentsi perioodi tippteos, seda on nimetatud ka dekadentsi piibliks. Peategelane on aristokraadisuguvõsa viimane võsu Jean Des Esseintes, kes ongi raamatu narratiiv. Sest tõesti, kui ma nüüd mõtlen, kuidas teost paari lausega kokku võtta, siis ma ei oskagi suurt midagi öelda. Elas kord üks maailma viimaseid aristokraate, kes ei pidanud raha pärast muretsema. Ta elas Pariisis, käis bordellides, mekkis kalleid likööre ja luges peeneid raamatuid, kuid ühel päeval tüdines ta sellest ära. Linn oli pettumus, sinna ei saanud ta jääda, nii ostis ta  suure maamaja, mille ta viimse detailini ise kujundas, et nautida eraklust, esteetilist eraklust. Seal ta luges oma raamatuid, vaatas kalleid maale, kasvatas lilli, mõtles religioonile. Ühel päeval jäi ta aga väga haigeks ja arst käskis tal linna tagasi kolida ja seal elas ta oma elupäevade lõpuni. The end.

„Äraspidi” on teos, millel polegi pinget loovat narratiivi vaja. See on teos rafineeritud maitsega lugejale. Ilmselt on see kõikidest maailmale tuntud romaanidest enim lõhnadele, helidele ja maitsetele pühendunud teos. Kõik need kirjeldused on ise romaani kandvaks jõuks, kunstlikult mingi narratiiv sinna vahele toppida oleks olnud täiesti mõttetu, sest siis jälgiks lugeja lugu, mitte seda, mis on selles teoses oluline. Ja olulisim on äärmusliku dekadendi kirjeldamine. Romaanis on terved peatükid pühendatud näiteks Des Esseintesi raamaturiiulitele, tema luksuslikule alkoholikogule, kilpkonnale, kelle kilbi ta lasi kullata ja seejärel vääriskividega kaunistada, tema valdavalt sümbolistlike kunstnike maalidele ja gravüüridele, troopiliste taimede kollektsioonile ja nõnda kuni lõpuni välja.

Joris-Karl Huysmans oli kirglik kunsti- ja kirjanduskriitik ja mulle tundub, et umbes pool „Äraspidi” mahust ongi tegelikult dekadentlik kriitika ja kiitus. Ühes peatükis, mis on pühendatud peategelase väärtuslikule raamatukogule, avaldabki kirjanik (või siis peategelane – ei tea täpselt, kust nendevaheline joon läheb) kas kiitust või kriitikat ladinakeelsetele teostele, näiteks Vergiliuse kohta kirjutab ta nii:”Õrn Vergilius näiteks, keda koolipapad kutsusid Mantova luigeks, kahtlemata seetõttu, et ta polnud selles linnas sündinud, oli tema (peategelase Des Essientesi – arvustaja märkus) meelest kõige hullem filister, kõige kitsarinnalisem targutaja, keda antiik on eales sünnitanud; tema klanitud ja üleslöödud karjused, kes valavad kordamööda üksteisele kaela pangede kaupa mõttetarku ja jääkülmi värsse, tema Orpheus, keda ta võrdleb pisarais ööbikuga, tema Aristaeus, kes töinab mesilaste pärast, tema Aeneas, ebamäärane ja laialivalguv tegelane, kes liigub nagu puunukk, nagu varjuteatri kuju poeemi lotendava ja halvasti võitud vahapaberi taga, ärritas teda”. Minu meelest äärmiselt teravmeelne ja erudeeritud kriitika, mille Huysmans on pannud lugema inimese, kes tahab ainult lugu ja tegelasi. See on kunstikriitika kogumik, mis on peidetud romaani sisse. Või vastupidi?

Kõik see, mida Des Esseintes kas sallib või ei salli, vastab kõige puhtakujulisema dekadendi maitsele. Dekadents oli/on reageering romantismile, dekadents hõlmab endas sümbolismi, pessimismi, nihilismi ja ehk kõige enam estetismi. Dekadents põlgas ära romantismi ja sellest tulenevalt hakkas ihaldama kõike kunstlikku ja tehtut. Näiteks Des Esseintes otsustas ühel päeval, et läheb Londonisse, lasi pakkida kõik asjad ja ütles teenijale, et ta võib tagasi tulla kahe kuu, poole aasta või mõne aasta pärast. Rongijaamas satub ta inglaslikku pubisse, kus sööb väga britiliku õhtusöögi ja loputab selle alla inglise bitteriga, kuuleb töölisi rääkimas inglise keelt ja otsustab, et on juba Londonit näinud ja naaseb samal päeval tagasi oma eraklasse. See episood on lihtsalt nii naiivselt dekadentlik, et teisiti ei saa, kui naeratama peab. Nagu tõlkija oma järelsõnas ütleb, on Des Esseintes „(dekadentsi) kirjanduslik koondkuju, dekadentsi idee kehastaja, kes igas oma valikus ja otsuses väljendab õhus olevat langusmeeleolu.”

Des Esseintes on oma aja suhtes väga pessimistlik: „Allakäinud aadel oli põrmu varisenud, aristokraatia vaimunõtrusse või sopamülkasse vajunud. Ta hääbus juhmistuvates järeltulijates, kelle võimed iga sugupõlvega kängusid ja mandusid gorilla instinktideks.” Ja „See saamahimu sügelus, kasuahnuse kihelus oli kandunud ka tollesse teise klassi, mis visalt aadli turjal elas, kleerusesse.  Kloostrid olid muutunud rohu- ja liköörivabrikuiks.” „Äri oli vallutanud kloostrid, kus koraaliraamatute asemel lebasid pultidel arveraamatud”. Des Esseintes ei suuda taluda ühiskonnas toimuvaid muutusi, tema on ikka aristokraat, teenija on ikka teenija ja naine lihtsalt ema või lits. Ta on sündimisega hiljaks jäänud. Ja nõnda mõtlesid ka dekadendid – reaalsus ei kõlba kuskile. Ja nagu inimesed tänapäeval, kel pole vaja kuigi palju muretseda proosaliste asjade pärast nagu kust saada õhtusöögiks lihatükike või kuidas saaks üürimaksmist edasi lükata, mõtles ka Des Esseintes nagu Schopenhauer: „Inimese elu kõigub nagu pendel valu ja igavuse vahel”.

Des Esseintes, nagu kõik dekadendid, ei harmoniseeru ühiskonnaga, nad ei saa teha seda, mida neilt nõutakse, ega olla see, mida neilt oodatakse. Ta on individualist, kes eraldubki sellest hälbinud ühiskonnast, et toita üksnes enda meeli ja aistinguid ja naudinguid. Ta teeb enda elu kunstiteoseks ja on selle ainus publik, vaataja, tunnistaja, nagu iga kunstnik seda tahab, tema publik on tema ise, ta poseerib ja peenutseb endale. Baudelaire’i, kes on Des Esseintesi võib isegi öelda jumalus, loodud dändi deviis on „elada ja surra peegli ees”. Des Esseintes on dändi. Dekadentlik dändi. Ja just see dekadentlik languseihalus, tüdimus, küllastatus ei saagi lasta Des Esseintesil olla kunstnik rohkematele silmapaaridele, sest kui kõik lõppeb, pole mõtet ka midagi edasiviivat luua. Tuleb kõigele selg pöörata, et olla kooskõlas oma ideedega.

See on üks väikese looga imeilus teos, põimitud tihedate epiteetide, võrdluste ja ilukõnega, kus saab lugeda asjatundlikku kriitikat nii kunstile, muusikale, kirjandusele, religioonile, siin on esseistikat, luulet, proosaluulet ja vastupidi. Lugedes saame paremini aru, mida õigupoolest kujutas endast 19. sajandi dekadent, kas me temaga samastume või mitte, polegi tegelikult oluline, teadmised ja kujutluspildid on olulised. Jah, tegemist on dekadendipiibliga (või käsiraamatuga).

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

Arvustus Alain Robbe-Grillet’ romaanile „Kondikava revolutsioonile New Yorgis”

 Väga amatöörliku arvustaja arvustus väga isikupärase kirjutaja romaanist väga isikupärasele lugejale


Oma tagasihoidlikus arvustuses püüan öelda midagi Alain Robbe-Grillet’ teose „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” kohta ja võin üsna veendunult väita, et edasised read ei pruugi suurt midagi väärt olla. Väga keeruline on oma tavalises laadis midagi arvata niivõrd omapärase romaani kohta. Ja samas on minus ääretu vabadusetunne. Loodan, et suudan selle kirjatüki lõpuks end väljendada nii, et oleks aru saada, miks selline tunne on. Ongi üks pidepunkt arvustuse kondikavale olemas. Edasist kondikava nii selgelt ei väljenda. Et ikka haakuks romaaniga.


Ma ei kirjuta seekord midagi autori kohta. See poleks sobilik, arvestades seda mõtet, mida ma Robbe-Grillet’ romaanis kohtasin (kujundlikult). Ainus, mida on vaja teada, on see, et ta oli üks kuulsaim Prantsuse nn Uue romaani esindaja. Samuti jätan ma ära lühikese sisututvustuse. See pole oluline. See pole tavaline romaan konkreetsete tegelaste, aja, voolava narratiivi ja ühese jutustajaga, niiet olekski võimatu midagi kokkuvõtvat loo kohta öelda. See on raamat, mis pole kirjutatud loo jutustamiseks, see on raamat, mis on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast. Samas ei saa öelda, et tegu oleks täiesti spontaanse ja abstraktse teosega. On elemendid, mida kohtame lugedes jälle ja jälle – maja ees varitsev nuhk, rott, ukse alt voolav veri, tikutoos, plank rohkete reklaamplakatitega, piilujakalduvustega lukksepp, tulekahju, metroo, kokkupandav triikimislaud, jutustaja. Samuti ei saa ma analüüside ühe või teise tegelase käitumist ja motiive ja muud sellist, sest tegelased sulavad üheks, muutuvad kellekski teiseks, on äkitselt üldsegi reklaamplakati näod, fantaasia. Samuti tundus mulle lugedes, et autor on mõned stseenid lavastanud lugejale kui võrdpildi uuele romaanile ja selle segadusele ja spontaansusele. Mu lemmiknäide on selline: „Alatasa leidsin ma neid (kriminaalromaane – arvustaja märkus) vedelemas pea kõikides tubades, kuhu iganes sisse astusin – toolidel, aknaludadel, põrandal. Mul on alati olnud tunne, et Laura loeb neid kõiki korraga ja paigutab raamatud laiali vastavalt autori poolt hoolega kaalutud pöördepunktidele, nii et toast tuppa liikudes rändab ta otsekui ühest jutust teise, kusjuures moondub muidugi iga köite mõte”. Mul oli lugedes sarnane tunne, sest üheselt mõistatavat jutustusliini polnud, need põimusid, sattusid samasse majja, hargnesid ja tulid tagasi, justkui kubistlik maal sõnades.


Kubism on pretensioonikas. Ja nõuab vaatajalt avatust. Nõnda ka „uus romaan”. Enne selle teose lugema asumist tuleb mõelda, mida me raamatutest üldse otsime. Kui nendeks otsitavateks on põnev lugu, intrigeerivad tegelased, ajastu hõng, siis pole see romaan teile. Soovitaksin siinkohal Hermann Hesse esseed „Raamatute lugemisest”. Seda ei tasuks küll täiesti tõepähe võtta, aga arvan, et aitab natuke määratleda milline lugeja igaüks on. Hesse arvates on lugejaid üldistavalt kolme tüüpi, milledel on omakorda veel alatüübid. Ühte lugejatüüpi nimetab Hesse „väga isikupäraseks lugejaks” – „Kolmas lugeja on nii väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub oma lektüüri täiesti vabalt.” Sel lugejal pole kuigi aukartlikku suhtumist kirjandusse, ta ei kasuta raamatuid erilisemalt kui midagi muud. Ta ei loe, et saada targemaks, et uskuda, veenduda, kritiseerida või maailma kellegi abil tõlgendada – ta tõlgendab ise, mängib kõigega. Seda tüüpi lugeja peab olema teadlik maailma vastandlikkusest ja samaaegsest ühtusest, seetõttu võib ta hermeneutiliselt kirjakunstiteose osadeks jaotada, nendega mängeldes ringi käia, pahupidi pöörata, sest ta teab, et kõik on tõene. Ta mõtleb sidestavalt ja ootab seda ka teistelt. Seetõttu võib ta samasuguse kirega (või siis passiivsusega) lugeda nii kriminaalromaane kui ka Goethe' t. Hesse nimetab sääraseid lugejaid oma fantaasia ja assotsiatiivsuse võime tipul olijaiks - mõnest ajalehekuulutusest võib ilmutus saada. [-] Võib ka lugeda sigarikastilt "Colorado maduro", mängida sõnade, tähtede ja kooskõladega ning seejuures sisimas rännata läbi sajad teadmise, mälestuse ja mõtlemise riigid. Arvan, et niimoodi mängeldes on kirjutatud ka „Kondikava revolutsioonile”. See on teos, mida võiksid lugeda just need väga isikupärased lugejad ja ka lugejad, kes tahaksid viimati mainitud lugeja lugemiskogemust – teos on juba lahti lammutatud ja laiali loobitud. Kirjutatud nii nagu kirjutab väga isikupärane kirjutaja.


Väga isikupärane kirjutaja ei hooli möödunud sajandite kirjanduse „tõdedest”, mida ma ei hakka loetlema, loodan, et jõuavad selle arvustuse lugejani edasises tekstis. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” puudub see tunne, et lugu saab lahenduse, veel tobedamalt öeldes, õiglus seatakse jalule. Selle loo maailm on muutlik, hoomamatu, polümorfne, etteaimamatu, lugedes ei ole meil oma inimlikkusega midagi peale hakata, sest edasine on tume ja arusaamatu ja hingetu. Inimene ja maailm ei saa üksteisest aru. Nad ei haaku. Seetõttu ei olegi „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” reprduktsioon reaalsusest, see on omaette produkt, see ei ürita meile maailma suuri asju seletada, sest see on võimatu. Samas, kui ma nüüd mõtlen, ehk ongi see just kõige õigem maailma lahti seletamise viise – me ei saagi sellest aru saada. Kirjutades midagi täiesti arusaadamatut, samas aga voolavat ja loetavat, üritas autor ehk illustreerida seda maailmast arusaamise puudumist. Vaatan praegu kolme viimati kirjapandud omadussõna, arusaamatu, voolav ja loetav - maailm on selline. Niiet tegelikult on teos lähemal üldise reaalsuse peegeldamisele kui klassikaline romaan. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” on täis lünki, tühimikke, tagasi- ja edasihüppeid, justkui põrandale laiali puistatud pusletükid, mis peaksid moodustama pildi ja moodustavadki – see on pilt segadusest, mürast, ebaloogilisusest, etteaimamatusest. Tükid sobituvad üksteisega assotsiatiivsete elementidena. Kõik tükid sobivad kõigiga, sest kõik võimalused on võimalikud, sest ümber on pimedus ja tühjus, saatusetus, hingetus.


Arvan, et teose tegelaste ühtesulamine ja koostlagunemine kõneleb uue romaani kirjanike kalduvust psühhoanalüüsi suunas – viimane ütleb, et inimene ei ole tervik, ei ole ainulaadne ega jagamatu. Inimesed on mass, inimene massiosa. Robbe-Grillet on öelnud: „Tänapäev on rohkem seerianumbri aeg”. Lugedes pole meil võimalik kellegagi samastuda, sest kedagi piisavalt konkreetset ei ole, kõik on ühenduses, mobiilsed, kõik tegelased on üks ja üks on kõik. Tegelasest olulisemad on need ühendused, millede kaudu ühe fantaasia on teise reaalsus, uks erinevate olukordade vahel. Võib-olla sellepärast ongi teoses väga detailselt kirjeldatud elutuid asju nagu marmorlaud või plangu sisse lõigatud uks.


Oluline ei ole tegelane, jutustaja, aeg, metafoor, tunded, sümbolid, sidusus, animism. Kõik on üks. Kõik on tühi. Kõik on võimalik. Ja sellepärast ongi minus see vabadusetunne, millest kirjutasin sissejuhatuses. Kõik on võimalik. Ka kirjanduses. Kui ma olin Londonis ja tahtsin minna kunsti vaatama ja mul oli valida Tate Britan’i ja Modern Tate’i vahel, valisin ma Modern Tate’i, sest moodne kunst on nii avatud, et ei saa olla igav, on pretensioonikas ja tekitab alati emotsioone (ka halbu). Kõik need vanad maalid Jeesusest ja Ristija Johannesest on küll toredad, aga kaua neid ikka vaadata? Respekt respektiks, mina tahan emotsioone.


www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Arvustus W. G. Sebaldi romaanile „Austerlitz”

Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi

W. G. Sebald (18.mai 1944 – 14.detsember 2001) oli üks säravaimaid tänapäeva Saksa kirjanikke. Ta oli tunnustatud akadeemik, keda teatakse kõige paremini tema romaanide järgi, kuid ta on kirjutanud ka luulet, artikleid ja reisikirju. Eesti keeles on ilmunud kõik tema neli romaani – „Saturni rõngad”, „Peapööritus. „Tunded”, „Väljarändajad” ja minu arvustatav „Austerlitz”, mis jäi ka tema viimaseks teoseks.

„Austerlitz” on romaan juut Jacques Austerlitzist, kes saadetakse nelja-aastasena natsi-Saksamaa võimutsemise ajal Prahast Inglismaale. Poiss lapsendatakse Walesi kalvinistliku abielupaari poolt, talle antakse uus nimi ja identiteet, mälestused Prahast, juudijuurtest ja lapsepõlvest kaovad kuhugi poisi hingesügavustesse. Pime teadmatus looritab tema elukäiku, Austerlitz ei kuulu kuhugi ja ta tunneb, et on määratud igavesse üksindusse ja üksildusse, ajavoolu, mis tuleb sisustada lugemise, kirjutamise ja Euroopa arhitektuuri uurimisega. Kui tuleb ilmsiks tema juudipäritolu, hakkab ta üle kivide ja kändude otsima oma juuri. Tšehhoslovakkias leiab ta oma endise lapsehoidja ja vanemate lähedase sõbra, kes heidab natuke valgust Austerlitzis valitsevale pimedusele.

Sebaldi stiil on ääretult tihe. Väljamõeldis vaheldub tihedalt pikitud huvitavate faktidega, ühes lauses võib sisalduda asjaolusid täiesti erinevatest aegadest, inimestest. Üks lause oli näiteks seitse lehekülge pikk. See asjaolu muutis teose lugemisse sisse minemise alguses natuke keeruliseks, aga kui sain Sebaldi rütmile pihta, ei saanud enam pidama, kogu see tihe vool tundus oma kerges kunstlikkuses loomulik, nii pidigi see raamat kirjutatama. Sebald aga halastab lugejale ja aeg-ajalt ilmuvad meie ette must-valged fotod, kergelt irreaalsed, mis aga annab ainult juurde teose üleüldisele nostalgilisusele ja melanhooliale. Teoses puuduvad lõigud ja otsekõne, mis tekitab meelevaldse kirjutamise tunde, aga kõik need faktid, hämmastavad faktid, näitavad ainult Sebaldi geniaalsust: kas talle tõesti kirjutamise voolus meenuvad säärased asjad? Nii autori, kui tema tegelase mõtlemine on väga avatud ja lendlev.

Sebaldi romaan, ja üldse tema looming, käsitleb teemasid nagu mälu, aeg, tsivilisatsiooni allakäik läbi peategelase Teise maailmasõja aegse ja järgse trauma. Austerlitz, kes jutustab oma elulugu sõbrale, kellega kohtus Antwerpenis, on terve elu tundnud ootamatuid ja haaramatuid nostalgiahooge, mis viitavad sellele, mida ta on alati alla surunud ja unustada püüdnud; eriti just vaksalites, suletud uste ees, tühjadel tänavatel, arhitektuuri häbiplekkide ja suurteoste läheduses. Vahepeal näeb ta hallutsionatsioone möödunud aegadest, tänavatel sõidavad temast mööda kaarikutes istuvad 19.sajandi daamid, keegi härra kohendab silindrit enda hallis peas, sillutis muutub munakiviteeks. Tsiteerin Austerlitzi: „Tihti küsin ma endalt, kas kannatused ja valud, mis olid sinna aastasadade kestel kogunenud, saavad iial mööda, kas meie tee ei ristu ka praegu veel läbi hallide ja üle treppide minnes nende omadega.” Igalpool, kus Austerlitz käib, tunneb ta seda kannatust, mis tema jalge all oleval pinnal on tuntud. Kus on kannatatud, seal on alati valu. „..Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi”. Austerlitz piinleb lugude pärast, mis on sündinud, mida iial kirja ei panda, mida keegi ei tea, mis omavad nii suurt tähtsust, aga on kadunud, sest maailm tühjendab end ise läbi surma. „Tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses”.

Teine teema, mida Sebald mälu küsimuse kõrval käsitleb, on aeg. Raamatu üsna alguses on oluline sümbol vaksalis reisjate peade kohal trooniv kell. See juhib meid, selle järgi me tegutseme, elame, magame; ja samas on see lihtsalt inimese üks kunstlikemaid väljamõeldisi. Austerlitz, kellel pole elu jooksul mitte ühtegi kella olnud, räägib kerge kibeda huumoriga selle ülemuseks tehtud illusiooni meelevaldsusest, võrreldes omaenda telje ümber keerleva planeedi järgi juhindumist võrdväärseks kalkulatsiooniga, mis lähtuks puude kasvamisest või paekivi lagunemisest. Ta on ka sügavalt järele mõelnud kuulsa antiikfilosoofi Herakleitose metafoorile: „Ühte samasse jõkke astume ja ei astu”. Austerlitz arutleb: „Nagu me teame, on iga jõgi paratamatult kahest küljest piiratud. Mis aga oleksid sedaviisi nähtuna aja kaldad? Millised oleksid tema erilised omadused, mis vastaksid näiteks vee omadele, mis on vedel, üsna raske ja läbipaistev? Mil moel erineksid asjad, mis on aega kastetud, neist, mida aeg pole kunagi puudutanud? Mis tähendab see, et valguse ja pimeduse tunde nähakse ühes ja samas ringis? Miks seisab aeg mõnes paigas igavesti paigal ning teises paigas annab minna ja lendab käkaskaela? Kas ei võiks öelda, et aeg pole aastasadade aastatuhandete kestel ise üheaegne olnud?”. Ehk võrdub aja püsimatus vee vedelusega, inimesele ajaga kaela riputatud raskemeelsus vee raskusega, olemasolematus aga vee läbipaistvusega?

Austerlitzi lugu ei ole ilmselt ainus omataoline maailmasõjajärgses Euroopas. See on kohutava reaalsuse käes muljutud inimese lugu. Lugedes vasardas mu alateadvuses kogu aeg meelespea – E. N. Lorenzi determineeritud kaos. See meteoroloog lükkas ümber sajandeid püsinud arusaama, et universumi olek on mineviku mõju ja tuleviku põhjus. Ta mõistis, et imeväike asi võib universumi kulgu muuta. Liblikas võib valla päästa tornaado. Mis on see liblikas, mis on valla päästnud genotsiidi ja küüditamise?

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll