Elu läheb surmaks ja surm üle eluks nii tontlikult lihtsalt

Arvustus Jack Kerouaci romaanile „Teel”

Sissejuhatuse kirjutan endale meeldetuletuseks, et ma Jack Kerouaci loomingusse liiga sisse ei läheks. See on kaos, vastutustundetus, hoolimatus, alkoholi ja droogide liigtarvitamine, püsimatus, enese selline piitsutamine, et igaüks põleks lõpuks läbi. Kõike on nii palju! Kõike on l i i g a palju, et see kirjandusest tagasi ellu tuua. Arvustatav teos on biit-põlvkonna testament (biitnikest ja Kerouacist võib lugeda mu eelmisest arvustusest).

„Teel” on kolme nädala jooksul kirjutatud hääletamise ja trippimise lugu, mille all on peidus midagi palju sügavamat. Minategelane Sal Paradise tutvub New Yorgis eriti laheda tüübi Dean Moriartyga ja lepitakse kokku, et Sal hääletab üksinda USA põhjarannikult lõunarannikule ja siis nad vaatavad koos, mida elul neile seal pakkuda on. See ühelt rannikult teise trippimine on romaani skelett. Luude ümber on lihas - vajadus kõike ja kõiki näha ja tundma saada, paar dollarit taskus, jazz, oskus vajadusel näpata ja pidev VAU-tunne, mis kõik liikuma paneb. Vereks aga.. sellest ma ei julge rääkida. Tegelikult sellest rääkimine ongi banaalsus. Kerouac ei ole pseudofilosoof, kes armastab suuri sõnu teha, tema filosoofia on loos. Selle tabamiseks on tarvis lugeda teost ennast, mitte loota minu tagasihoidlikule arvustusele. Arvan, et mul ei ole mõtet pikalt kirjutada nendest värvikatest karakteritest, keda „Teel” kohtasin, või rääkida detailselt, mis ja kus ja miks. Proovin kirjutada Kerouaci-vaimus – las voolab, las ma proovin nii vahedalt, kui suudan, kirjeldada seda, mis tunne mul oli tema raamatut lugedes, mis mõtted ja assotsiatsioonid mul tekkisid. Loodan, et see kedagi ei pahanda. Aga eks ole Kerouac’ki paljusid pahandanud.

Näiteks teine kuulus Ameerika kirjanik Truman Capote on tema kirjutamisstiili kohta öelnud: „That’s not writing, it’s typing”. See on mu meelest natuke liiga karmilt öeldud. Kerouac üritaski luua uut nn spontaanset proosat. Teda lugedes mõtlesin, et ehk on selle taga midagi sügavamat, kui lihtsalt tema ümber toimuva kaose sarnase tunde tekitamine stiili abil. Ehk oli see midagi sarnast, mida üritas Louis-Ferdinand Celine? Viimase nõudmine endale kui kirjanikule oli muuta keel taas tundlikuks. Celine pidas valeks piibli väidet, et alguses oli sõna, sest enne sõna pidi (ja ongi) olema emotsioon. Kogemushetke olevikus tekib tunne, millest sünnib sõna. Sõna on emotsiooni vari. Seetõttu mulle meeldibki Kerouaci kergelt toores, kaootiline, spontaanne kirjutamisstiil. See on sügavam kui meeletu filigraansuse tagaajamine, sest on vahetum ja tabab just seda õiget kohta. Koobas. Kõikjal on Platoni koobas. Sõnad on varjud koopaseinal ja lugu toimub hoopis väljas, seal kus on elu ja tunne ja mõte ja valgus. Kerouaci jazzilikult voolav ja kaootiline stiil tegid minu jaoks koopaseina varjud natuke värviliseks. Kerouaci, s.t. Sali Ameerika avastamine Dean Moriarty, püha Dean Moriartyga meenutasid mulle selliseid laulusõnu: „Three years down the line of being on an endless world tour, and mu memories of them were the only things that substained me, and my only real happy times”. Kui Sal oli leidnud mingisuguse rahualge, olid tal kohustused ja Dean jäi seljataha. Ja Sal teadis, et see on viga (my only real happy times..).

Kerouaci teos on minu meelest nagu bipolaarne inimene – maniakaalsed ajad vahelduvad depressiivsetega. Südikalt asutakse teele, kuid mingi hetk saab jõud otsa ja tahaks lihtsalt sooja tuba, magada ja süüa ja teada, mis saab homme. Inimesed ei tundu enam huvitavad, vaid tüütud. Maniakaalse poole kirjeldamiseks sobib hästi Sali mõte:”Kõik, mida mina teha tahtsin, oli vaikselt öhe hiilida ja kuhugi ära kaduda ja minna ja välja uurida, millega inimesed kõikjal, kogu maal, ametis olid”. Maniakaalne pool on inimkonda ja elu üldse nii jaatav, kui üldse olla saab. Ja see on ilus. Sal küsis alati naistelt, mis nad elult tahavad. Harva oskas keegi midagi vastata. Sal tahtis kõike tahta nii nagu tegi seda Dean Moriarty.

Oluline element romaanis on jazz. Ma pole üheski teises teoses nii hästi sõnadega edasi antud jazzi-elamusi saanud kui Kerouac’iga. Seal on lärm ja muusikasse sisseminevad mustanahalised, trompetid ja saksofonid ja alati ja igal pool Dean, kes on sama hullumeelne kui 40ndate jazz, kõige selle sees, midagi muud ei ole, kui muusika ja higi, higi, mis tekib organismi šokist, kui oled liiga lähedal SELLELE. Dean oli biitnik, kes ei osanud öelda, mis see SEE on, aga teadis, et see kusagil on, ja et selle leidmiseks on tarvis olla teel teel teel ja muusika, eriti just jazz, on ka tee, improvisatsioon; need odavates ülikondes mustanahalised oma trompetitega olid oma pillidega kuskil seal ja Dean jõudis tänu nendele kuskile lähedale, ja sellest higi. Šokk. Higi. Jazz. Sal jõudis üks kord (tänu kanepile) sarnase ekstaasini ja ta kirjutab: „Ja ma jõudsin vaid hetkeks ekstaasi, kuhu ma olin alati tahtnud jõuda, ekstaasi, kronoloogiliselt ajast samm edasi, ajatutesse varjudesse, imestusse viletsa sureva ilma üle ja tundeni, et mind sunnib edasi liikuma mu kandu nooliv surm, iseenda kandu talluv fantoom.”

Kerouac oli vihane, et ühiskond ei mõistnud, kui religioosne põlvkond biitnikud tegelikult olid. Võib näida, et „Teel” kangelased on lihtsalt moraalitud seiklejad, kuid tegelikult olid nad vaimsel otsingul. Sisekaemus, milleks sunnib neid pakitsev rahutuse valu. Hoolides mitte millestki hoolisid nad tegelikult kõigest. Kõik on võrdse tähtsusega. Varajane surm on Kerouaci elujaatuse kohapealt natuke paradoksaalne – jaatada elu nii väga, et magamatus, pohmell ja pidu kurnavad su varakult ära ja ongi kõik. Kerouac karjus elule vastu, tormas, nägi, kuulis ja tundis liiga palju ning suri seetõttu ka varakult. Läbipõlenuna. Tema ja biitnike elustiil oli aeglane enesetapp. „Teel” tõlkija Peeter Sauter on mu meelest päris õigesti öelnud:” Seal on sees paradoks, et kui sa ennast hulluks ei kirjuta, ei kõlba su kirjutamine kuhugi, aga kui end kirjutades hulluks ajad, ei kõlba varsti sa ise enam mitte kuhugi ega mitte kellelegi, jääb ainult see hull tekst, aga su elujõud on sinna sisse ära kadunud ja ise ei oska, ei taha, ei suuda enam miskit elus ette võtta ja viskad varsti sussi püsti.”

I was born to be the other woman,

Who belonged to no one, who belonged to everyone,

Who had nothing, Who wanted everything,

With a fire for every experience and an obsession for freedom that terrified me to the point that I couldn’t even talk about it, and pushed me to a nomadic point of madness that both dazzled and dizzied me.

(Lana del Rey „Ride”)

www.vanaraamat.ee  Eva-Elise Oll

Ja pole mul häda midagi

Arvustus Sandor Tar’i teosele „Meie tänav”



Minu arvustus kommenteerib Ungari kirjaniku Sandor Tar'i romaani novellides „Meie tänav”. Sandor Tar on Ungaris tunnustatud kirjanik, kuid internetis on tema kohta vähe materjali. Ta elas aastatel 1970-2005. Kirjandusajakirjades on tema sulest ilmunud luuletusi, novelle ja sotsiograafiaid. Ta on ka saanud mitmeid auhindu.


Tegelikult on raske öelda, kas „Meie tänav” on novellikogu või romaan; tegevuspaik on sama – perifeerne tänavküla, lihtsalt ei ole läbivat narratiivi, pigem erinevate külaelanike lood, mille käigus nad ka omavahel kokku puutuvad. Jah, arvan, et tegemist on novellikoguga, mis omab palju romaanitunnuseid. Romaanis põrkuvad erinevad ideed, see esitab küsimusi ja sisaldab erinevaid tõlgendamisvõimalusi (näiteks lugesin blogidest lugejate arvamusi antud teosest ja need läksid kaheks – kas on Sandor Tari romaan nii masendav, et vahepeal tuli midagi muud lugeda, teine seevastu kirjutas, et romaan oli nii naljakas, et ta soovitab seda kõigile (naljakas see minu meelest kindasti ei olnud)), romaan kujutab elu kui probleemi või mõistatust. Seda kõike „Meie tänavas” on. Samas on tekst novellilikult keskendunud peamisele, on tihe ja läbimõeldud, mõned peatükid lõppevad püändiga, teised on pisut hajusamad, mis on omane avatud novellile.


Tänapäeva eesti keeles on sõna ‚masendav’ omandanud teise tähenduse sellest, mida seee tegelikult tähendab; seda kasutatakse rohkem tähenduses halb või vilets. Kuid kui ma ütlen, et „Meie tänav” oli äärmiselt masendav, ei taha ma öelda, et see oli vilets lugemine, vaid lihtsalt meeletult rusuv. Sandor Tari kirjutamisstiil on masendav. Tema tegelased on masendavad. Tema novellilaadsed tekstid lõppevad masendavalt. Ja sellest hoolimata nautisin ma teost tõesti siiralt – järelikult polnud teos masendav sõna tänapäevases liigtarvitatud tähenduses, vaid raamatu lehtedelt vaatavad vastu nukrad, meeleheitlikud tegelased oma rusuvate probleemidega.


Teos jutustab riigikorra muutuse järel vaesunud meestest ja naistest, kes elavad piiriäärses külakeses, kellelgi pole tööd ega raha, majad, mida hakati suure entusiasmi ja uljusega ehitama, kui veel tööd oli, on pooleli ja räämas, naised löövad litsi, mehed joovad päevad läbi, noored luusivad niisama ringi, külas valitseb moraalitus (isa rahuldab oma täiskasvanud kopsuhaiget poega), laiskus (insener, hiljem töödejuhataja ja lõpuks siiski lihtsalt veetrassi ehituse valvur, kes istub päevad läbi oma putkas ja joob õlut), lootusetus (haige vanapaar, kes unistavad üksteise tapmisest, kuna neile määratud hooldaja neid alandab ja terroriseerib), meeleheide (üks tegelane karjub öösiti hoovi peal kui viinauim hakkab lahtuma ja oleks tarvis peaparandust ja ahastus temast võitu saab). Kellelgi pole raha, aga juua saab siiski, sellele andis üks tegelastest nimega Berez pea et mõistliku põhjenduse – „Joomine võtab tõesti palju raha, aga kui inimene vaatab, et ta hetkekski ei kaineneks, siis tuleb end nii-öelda ainult tasemel hoida, ja selleks ei ole enam palju vaja, aitab paarist õllest ja mõnest topkast. Ainult õhtul on vaja väikest kinnitust, et jääks magama.”. Ta ütleb küla pastorile, keda millegipärast kutsutakse Auväärsuseks, et „Kui siin ükskord kõik kaineks saaksid, ei jõuaks teie meid matta. Veame kihla. Läheksid kõik, rongi alla, konksu otsa, hüppaksid kaevu. Suur on siin kibestumus”.


Teoses tegelikult suurt midagi ei juhtu. Tegelaste jaoks on viimase aja suurimaks sündmuseks see, kui keegi saab uue ratastooli. Novellid on enamasti sel viisil üles ehitatud, et lugeja kujutlusvõime lavale manatakse äsja abiellunud noored, kes on saanud natuke maad selles veel mitte nii patusena tunduvas külas, nad seisavad oma maalapi kõrval, mehe käsi toetumas naise õlale, nad on noored, lootusrikkad, nad ehitavad suure maja suveköögi ja muude vajalike hoonetega, saavad terve posu tublisid ja terveid lapsi ning elavad siin vaikses armas külakeses rahulikult oma elupäevade lõpuni. Kuid siis kaotab mees töö; et aega sisustada, hakkab ta jooma, praegu pole veel tarvis tööd otsida, natuke on säästetud ka. Lõpuks on majast valmis ainult suveköök, naine lasi jalga, sest mees joob ning peksab ja lõpuks ongi mees üksi. Ärkab hommikul üleni külma higiga kaetult, värisedes ja meeleheites, läheb joob kõrtsis 300 grammi pea paranduseks, mis tänu taevale avatakse joodikuid mõistes väga vara. Esimene klaas ei taha edeneda, käsi väriseb, õnneks vaatab kõrtsiomanik mõistvalt mujale, siis võetakse teine 300 grammi, juba hakkab parem, süda läheb pahaks, tahaks oksendada - tähendab olen elus, kõik on veel võimalik. Siis võetakse hõlma alt kaheliitrine pudel ja lastakse see koduveini täis panna, siis saab poe avamiseni hakkama. Enne poe avamist on selle ukse ette juba kogunenud mitmeid saatusekaaslasi, kuigi päikegi pole veel tõusnud. „Nad kõõluvad siin halli, kortsus, pohmeluses näoga, ei räägi suurt üksteisega, anuvad vaid endamisi, et Sarkadi-mutt ja tädi Piroska ärkaksid juba, avaksid juba ukse. Sarkadi-mutt müüb koduveini, tuttavatele annab ka võlgu, ja siin on kõik tuttavad.” Ja nii päevast päeva. Vahepeal klohmitakse kedagi, lüüakse mõnele haigele koeraga jalaga, oksendatakse ja nutetakse küla ainsa puu, Bela, juures, pooleliolevate majade seinte vahel magatakse oma miniaga, räägitakse emaga nilbusi, samal ajal end rahuldades, rõõmustatakse, kui külla kolib üle linna lits ja muud säärast. „Meie tänavas on tolm, vaesus ja hulganisti poolelijäetud unistusi, elusid”.


Samas selles rusuvas pohmeluses ja peaparandamises ja keppimises ja laisklemises ja petmises ja varastamises valitseb siiski teatav sõbramehelikkus. Kedagi ei mõisteta hukka. Oli küll üks vanamees, kellel oli kopsuhaige poeg, mistõttu kummagagi ei suheldud, et mitte nakkust saada, kuid kui poeg suri, aitasid kõik matuseid korraldada ja kõik osalesid, pärast kõrtsis tinutades oldi kuidagi ebatavaliselt vaiksed. Ikkagi keegi oli surnud. Võib-olla ollakse natuke kadedadki, on ju küla mentaliteet ühes novellis üsna täpselt sõnastatud: „Ja pole mul häda midagi, saaks ainult selle jupikese aega mööda, mis veel ees on”. Külaelanikel pole kuidagi oma saatuse eest pääsu, nad on üksteise saatuste peegeldused. Koos ootavad nad postiljoni, kes toob neile kätte (invaliidsus)pensioni ja töötuabiraha, millega tasutakse Sarkadi-mutile ja Piroskale joomavõlg. Jah, on siiski sõbramehelikkus.


Arvan, et kokkuvõtteks sobib katkend Auväärsusest rääkivast jutust: „Tema auväärsus ei armastanud seda tänavat, see oli nii üksluine ja vaene, kõledate ja räpaste, räämas õuedega, kärbestega, haisvad sõnnikuhunnikud, ukseta käimlad, ja keegi ei käi kirikus. Ta oli oma päevikusse juba ammu kirja pannud, et selle tänava õhkkonda iseloomustab mingi laisk rikutus. Siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks. Aga nad joovad, petavad üksteist, vannuvad, pussitavad, rikuvad lapsi, tülitsevad, siis tüdinevad ka sellest ja lepivad ära”. „Meie tänav” räägib tavalistest inimestest, kes on lihtsalt meie ajaloole jalgu jäänud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Meie tänav" www.vanaraamat.ee veebipoes

Valetada, see tähendab rääkida tõde; Rääkida tõde, see tähendab valetada

 Arvustus Agota Kristofi kolmikromaanile „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale”.

Agota Kristof oli Ungari kirjanik, kes elas Šveitsis ja kirjutas prantsuse keeles. Šveitsi kolis ta 21-aastaselt, kui nõukogude sõjavägi hakkas Ungari kommunismivastast revolutsiooni maha suruma. Pärast viit aastat pagendust, üksildust ja üksluist tööd tehases jättis ta maha oma mehe ja lapse ning õppis selgeks prantsuse keele ning peagi hakkas just selles keeles ka kirjutama, esialgu vaid luulet ja näidendeid, kuid kirjandusmaailma tähelepanu sai ta just oma kolmikromaaniga. Ta on saanud mitmeid nimekaid rahvusvahelisi kirjandusauhindu. Eesti keeles on Kristofilt Loomingu Raamatukogus ilmunud ka jutustus „Eile”.

See kolmest osast koosnev romaan räägib kaksikvendadest Lucas ja Claus. Esimeses osas on nad veel lapsed, kes üritavad sõjaolukorras kuidagi ellu jääda; nende ema on nad suurlinnast viinud kolkakülla vanaema juurde. Nad kohanevad sõjaolukorraga, muutuvad julmaks, kavalaks, üliõiglaseks ja osavaks. Nad teevad vanaema aias rasket tööd, õpivad, kerjavad, harjutavad oma nahka paksemaks, meelekindlust, pime ja kurt olemist, nälgimist, julmust ja muud säärast, et poliitilise olukorra halvenedes olla valmis. Lugu on jutustatud lakooniliselt, ei mingeid mõtete ega tunnete avaldusi, lihtsalt laused, mis ütlevad lugejale, mis nende kahe poisiga juhtus. Ei mingeid omadussõnu, sest need oleks liiga isiklikud, ei mingeid looduskirjeldusi, tundepuhanguid, ei midagi poeetilist, lihtsalt lugu. Sest tõde ei peitu kuskil, eriti pateetiliselt ülespuhutud muinasjuttudes, sest "Sõnad, mis tähistavad tundeid, on üldse väga ähmased; parem on neid mitte kasutada ja kirjeldada hoopiski asju, inimesi ning iseennast, see tähendab: jääda truuks faktidele". Toon mõne stiilinäite „Kaustikust”:

„Me istume teineteise vasta köögilaua taha, vaatame teineteisele silma ja sõimame kõikide roppude sõnadega, mida teame.

Üks ütleb: „Pask! Perseauk”

Teine ütleb vastu: „Sitahunnik! Türapea!”

Nii jätkame seni, kuni ühtki sõna enam meelde ei tule ja meie kõrvad nendest enam välja ei tee.

Harjutame nii umbes pool tundi iga päev, siis lähme tänavatele patseerima. Me korraldame nii, et inimesed meid sõimama pistavad, ja viimaks jõuame niikaugele, et nende sõim jätab meid täiesti külmaks”.

See tsitaat kirjeldab Lucast ja Clausi pea et ideaalselt. Terve see osa kolmikromaanist on säärane. Julmus on lakoonilisusest olenemata kuidagi kaunis. Nad on kokkukasvanud, ei käi kuskil eraldi, kuid lõpuks on nad nii tugevad, et leiavad, et üks neist peaks minema vaatama elu teisel pool piiri, seal, kus pole sõda. Pagemine üle piiri toimub samuti julmalt, kalgilt, külmalt, selle käigus tapavad nad oma isa (täpsemalt lugege ise). Ja kui Claus on üle piiri, naaseb Lucas üksinda vanaema majja ja algab kolmikromaani teine osa „Katsumus”.

Teine osa kolmikromaanist räägib Lucasest, kes on jäänud pärast venna üle piiri põgenemist piinavasse üksindusse. Ta unustab kohustused, aja, elu üldse, ta ootab, ootab, et vend naaseks. Kuid tasapisi jõuab elu taas tema ukse taha ning ta laseb selle sisse. Tema juurde kolib Yasmine koos oma äsja sündinud poja Mathiasega. Lucas sõbruneb raamatukaupmees Victori ja parteis kõrgel kohal oleva Peteriga ning tärkab piinav armastuslugu Claraga. Kõik, mis toimub tema ja ta lähedastega, paneb ta kirja kaustikutesse; see on justkui kirjavahetus pagenduses oleva Clausiga. Et viimane ei jääks ilma millestki, mis Lucase ümber sünnib. Nende vaheline side on piinavalt tugev. Teist osa lugedes tuli mulle kohe meelde Platoni „Pidusöögist” Aristophanese kiidukõne armastuse tekkimisest: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest, kes olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud.

Kui vennad olid koos, olid nad vägevad, olles ise lapsed, suutsid nad toime tulla sõja olukorra ja kõigi elu katsumustega. Kuid „Katsumuses” oli Lucas nõrgem. Ta ootas oma teist poolt. Kõik, mis ta tegi, tegi ta vennale. Aristophanese lugu oli küll armastajatest, kuid miks ei võiks see müüt kehtida ka Kristofi teose kaksikvenna puhul?

Triloogia viimane osa „Kolmas vale” pöörab aga kõik pea peale. Esimeses jaos tundub, et vend Claus on teiselt poolt piiri naasenud ja tulnud otsima oma venda Lucast. Viisa probleemide tõttu satub ta vanglasse, kus hakkab kirjutama oma üksildasest lapsepõlvest „vanaema” juures. Kõik läheb segaseks, kaob piir Clausi ja Lucase vahel, kas üks neist on välja mõeldud, kas äsja loetud lood juhtusid või olid Lucase või Clausi luul? Tõde on kuskilekadunud.Vanakreeka sõna alētheia tähendab siirust-ausust ja tegelikkust (faktuaalsust, tõsiasjalisust, reaalsust); Kõik, mis ma lugesin enne kolmanda jao algust, näis just siiras, aus ja tõene, kuid kui jõudsin „Kolmanda valeni”, tundsin kuidas pind kaob alt ära, saan muidugi aru, et tegu on ilukirjandusega, kuid minu jaoks on romaanides kirjutatu siiski kuskil toimunud, kirjaniku ja lugeja vahelises dialoogis, mis on kuskil väljaspool ruumi, loomingumaailmas. Kas see siis pole tõene? Kas kõik looming on tegelikult valetamine? Nagu Kaplinski juhtis filmis „Kaplinski süsteem” tähelepanu eesti keele kummalisele anomaaliale, et sõna „luuletama” tähendab nii luuletuste kirjutamist, s.t. loomist ja samas ka valetmist. Aristoteles kirjutas oma metafüüsikas: „Öelda oleva kohta, et see on või mitteoleva kohta, et seda ei ole, on tõene”. Kui mina mõnda raamatut loen, siis see on mu peas, silme ees, ümbrus kaob (see ongi imselt keskendumine), järelikult ei ole see luuletamine kui valetamine, vaid millegi loomine, justkui ebamateriaalne väli, kus võib toimuda kõik, mida kirjaniku ja lugeja hinged ihaldavad (iha on siin kohal oluline, see paneb meid valima raamatuid, mis meile tõenäoliselt meeldivad.).

Mulle meeldis väga üks Lucase sõber Victori mõte: „Olen nimelt veendunud, Lucas, et iga inimene on ilma selleks ainult sündinudki, et kirjutada üks raamat, ei millekski muuks. Tuleb see raamat geniaalne, keskpärane või kogunisti vilets, sel pole tähtsust, kuid see, kes üldse midagi ei kirjuta, on kadunud hing, ta kaob maa pealt jälge jätmata”. Ta räägib küll kirjutamisest, kuid usun, et tegelikult mõtleb ta loomingut ja eneseteostust üleüldse. Hinga endast välja.

Kristofi teose lõpus vennad näiliselt kohtuvad; või on see jälle lugu loos, mis omakorda on teises loos? Üks vendadest on luuletaja, teine kirjutab proosat. Kui hakkab kõnelema luuletaja, on teose tekst täis tundlemist, assotsiatsioone, nostalgiat, mida, nagu ma mainisin, „Kaustikus” ja „Katsumuses” tahtlikult oli välditud. Selgub, et üks vendadest sai lapsepõlves traagilistel asjaoludel raskelt vigastada, ta viidi taastusravikeskusesse, nende ema hullumajja, isa suri ja teine vend läks kasuperre. Nad mõlemad olid olemas, ootasid üksteist, kuid vanas eas kohtumine ei kujunenud just selliseks nagu nad terve oma elu lootnud olid, ei olnud mingisugust taasühinemist, nad ei muutunud selleks ühtseks vägevaks tervikuks, millest kõneles Aristophanes. Tsiteerin vendi:

„Nägemiseni, härra. Loodan südamest, et leiate oma tõelise perekonna üles. Soovin teile selleks edu.”

„Sa oskad kenasti oma osa välja pidada, Klaus. Oleksin ma teadnud, et oled nii kalk, poleks ma sind otsima tulnud. Kahetsen väga, et tulin”.

Kristofi teoses on olulisimad teemad sõda ja häving, armastus ja üksildus, valimatuse vältimatus, meeleheide, kokkupuuted inimestega (tihti läbivalt kummalise tähelepanu otsiva seksuaalsusega), soovid ja ihad ning kaotused ja muidugi minu poolt oskamatult lahatud tõde ja vale. Just viimase kahe puhul on Kristof väga provokatiivne; olin raamatu sulgemise järel eksinud kuskil unistuse ja reaalsuse vahel; kus on parem? (Meenub kohe Aristotelese „Poeetika”, kus filosoof kirjutab:”Eelistada tuleb pigem seda, mis on võimatu, kui tõenäoline, sellele, mis on võimalik, kuid pole veenev.”)

„Elust pole midagi leida. Mida sa sealt otsid?”

„Sind. Sinu pärast tulin ma ka siia”.

„Minu pärast? Sa tead väga hästi, et mina olen olemas vaid su unenägudes. Peaksid sellega leppima. Kuskil ei ole tegelikult mitte midagi.”


 Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee 

"Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" www.vanaraamat.ee veebipoes

Aja õela aegluse lumm

Arvustus Julien Gracqi romaanile „Kõrbe ja mere vahel”

Minu seekordne arvustus räägib tunnustatud prantsuse kirjanik Julien Gracq’i hinnatud romaanist „Kõrbe ja mere vahel”. Lisaks romaanidele kirjutas ta ka näidendeid, luulet ja kirjanduskriitikat ning töötas ajalooprofessorina. Minu arvustatava teose eest sai ta aastal 1951 ka prežtiisika Goncourt’i preemia, millest ta küll loobus, tänu kõrgele moraalitundele ja soovist säilitada loominguline ja intellektuaalne vabadus. Teda peetakse üheks kaasaja huvitamaiks kirjanikuks.


Loo jutustaja on aristokraatlikust elust tüdinenud Aldo, kes otsustab teha lõpparve peenete pidude ja kergemeelsete aristokraadihakatistega ning laseb end kinnitada vaatlejaks väeüksuse juurde Syrtes’i mere rannikul, kohta, mida kutsutakse Admiraliteediks. Autor kirjutab: „Võimude silmis oli Syrtes otsekui mingi puhastustuli, kuhu pagendati teenistuskohustuste vastu eksinud, et nad aastaid kestva masendava igavlemise hinnaga oma patud lunastaksid.“ See on vana kindlus, kus tehakse patrullreide merel, kuna üle mere on salapärane riik Farghestan, millega ollakse põhimõtteliselt külmas sõjas – rahu pole kuulutatud, kuid sõjategevus on vaibunud. Farghestan kujutab Gracq`i sõnutsi barbaarset mosaiiki, kus idamaine rafineeritus külgnes nomaadide metsikusega.


Õhk on ootust täis, teosest immitseb ääretut pinget, kuigi õigupoolest mitte midagi ei toimu. Aldo uneleb eikellegimaal mõeldes, kas tuleks midagi teha olukorra muutmiseks, isegi kui tulemuseks on sõda, surm ja tsivilisatsioonide hävimine. Ta käib rannal ja ümbruskonna metsades ratsutamas ja otsib üleüldse üksindust. Tema lemmikkohaks on vana saal, mis täis vanu kaarte ja raamatuid; seal ta käib mõtisklemas ja uurimas kaartidelt seda abstraktset piiri kahe vaenujalal oleva riigi vahel. Aldo ja teiste vaatlejate ülemuseks on Marino, kellega koos noored õhtuti tegelikult üsnagi toredalt aega veedavad („Marino reserveeritus ja mungalik kidakeelsus sulasid pisut meie nooruse ülemeelikuses:”). Marino karakter oli mulle ülimalt sümpaatne, kui ta rääkis, siis hästi, näiteks: „Kõik asjad surevad kaks korda, esmalt oma funktsioonides, siis nagu märgid, nagu sümbolid, üks kord selles, milleks nad määratud on, teist korda oma tähenduses, mille nad meie läbi omandanud.” Tema ja Aldo suhe oli tegelikult eriskummaline, seal oli korraga austust ja põlgust, hirmu ja üksmeelt, usaldust ja etteheidet.


Vahepeal satub ta vana elu keerisesse, kui samasse kanti kolib tema dekadentlik aristokraadist armuke. Vanessa on tüdinenud hellik, „ta meenutas suurt poeeti, kelle sõna tabab alati, või siis suurt rahvajuhti, kelle viipe peale rahvas mässama hakkab”. Ma nimetaks tema põhiliseks omaduseks nn peenutsevat pettumust. Ja sellega nakatab ta ka Aldot, mille tagajärjel ületab ta koos meeskonnaga merel patrullides selle tabuliku abstraktse piiri kahe riigi vahel. Aldo mõtles: „Mulle näis äkki, et mulle on antud võim edasi minna, libiseda maailma, kus valitseb joovastus ja hingevärin. Samas oli maailm täpselt seesama: tühi veteväli, kus pilk upub lootusetusse kaugusesse, ükskõik, kuhu ka ei vaataks” ja „Üheski maailma keeles polnud nime väele, mis mind sinna kiskus. Tahtsin olla lähemal. Ei tahtnud olla lahus. Tahtsin osa saada sealsest valgusest. Seda puudutada.”.


Sellest väiksest eneseületusest, tembust ja provokatsioonist rullub lahti sõjaoht ja inimesed on õnnelikud. Tänavad on melu täis, juuakse veini ja lõbutsetakse, lõpuks on läbi see neetud stagnatsioon, see mitte midagi ütlev olelemine. Kui Vanessa kord Aldole ütles: „Silmad on, kuid neis puudub p i l k! Aga mina vajan just pilku, vaatamist. Et saaksin ise vaadata ja et ka mind vaadataks. Et oleks pilk. Heasoovlik pilk, mis annab osalustunde...”, siis nüüd inimesed näevad, nad teavad, et midagi on toimumas valitsuse kiviseinte vahel, et sõjavägi koguneb, et see ajas ja olemises uppunud olek saab peagi läbi. Suletuse ja eraldatuse hais hajub. Õhus on sõjaootus, see ei maga enam sügavat und.


Näib, justkui poleks Gracq´i esmane eesmärk jutustada mõnd tähenduslikku lugu, vaid luua elegantselt sürreaalne nn out-of-space-atmosfäär ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Raamatu järelsõna kirjutanud Heli Seitam ütleb, et Julien Gracq on veendunud, et algusaegade kollektiivne identiteet on igaveseks kadunud ning et „üksildane võlumine” ehk poeesia on ainus võimalik tegutsemisviis maailmas. Minu loetud teose põhjal nõustun Heli Seitamiga täielikult. Teos on ääretult poeetiline ja pinge on tekitatud Aldo üksildusest, kus iga väiksemgi asi tekitab temas pulbitsevaid emotsioone, mõttekäike ja assotsiatsioone, mis omakorda loovad nõiaringi, kus iga uus emotsioon, mõttekäik ja assotsiatsioon tekitavad järgmise ja need omakorda järgmise jne. Ta on pidevalt üksi justkui hõljudes kosmoses ja tema orbiidile sattuvad teised inimesed häirivad ta rahu, ajavad ta marru, võivad tekitada katastroofi. Eelajalooline inimene ei suutnud loodusega võideldes üksinda ellu jääda, kui tänapäevases maailmas, mil inimene suuresti on vallutanud maailma ja on selle omavoliline omakasupüüdlik ülemus, on üksindus võimalik ja tihti ka paratamatu.


„Kõrbe ja mere vahel” on raske lugemine. Sõnavara on äärmiselt rafineeritud, laused kulgevad ja kulgevad ja süžee praktiliselt puudumine teevad sellest omapärase romaani. Autor ei püüa meile looga midagi öelda, mitte selles mõttes, et sel pole mõtet, vaid ta ütleb, et polegi midagi öelda, et maailma ei saa loogikaga lahti mõtestada, inimesele liiga omane ratsionalism ei ole võti elu mõistmiseks, sest kategooriaid, valemeid ja selgitusi pole olemas. See on justkui kuubi paigaldamine kera sisse. Mõttetu. Ja et Gracq meid mingil huvitaval moel siiski häirida suudab, äratab kirjanik meis alarmi ja hirmu eksistentsi juhuslikkuse ees. Viimane ei ole mõtestatud. Seda saab vaid kirjeldada ja tunnetada. Võib-olla kannab teos endas natuke agnostilist eesmärki meile öelda, et teatud metafüüsiliste väidete tõesust või väärust polegi tegelikult võimalik teada. Lihtsalt ole. Ära küsi, vastust sa nagunii ei saa. Või siis veeda lihtsalt aega küsides, et mässata valitseva teadmatuse vastu. Jah, see on vist õige. Mässama peab, kui inimesel on moraali. Ole üksi, küsi, mässa, tunneta ja hooli.


Märkasin, et romaanis pakuvad kirjanikule eriti huvi kahevahel olevad paigad. Oli ju Admiraliteetki mere ja maa vahel, palju kirjeldab Gracq metsatukki, kõrbe, merekaldaid, poolsaari. On ju raamatu pealkirigi „Kõrbe ja mere vahel”. Ehk ütleb kirjanik meile, et me kõik seisame tegelikult küsimuse ja ahastuse ja mässuga maailmaserval ja nõuame vastuseid, lepitust ja õiglust sealt, kus seda pole? Sirvides oma vanu luuletusi, leidsin paar rida, mis teemaga mu meelest haakuvad:


Tunnid nirisevad. On tummad.
Päev saab ööks, mis veelgi piinavam.
Tunnid nirisevad, tilguvad ja lõpuks peatuvad.
Kuid aja õel aeglus on mõneti lummav,
Sest tean, me tahe on sama-
Olla üksinda koos ses lääges valulikus ajas.


Ehk olen taaskord läinud arvustuse žanri piiridest natuke kaugele ja palun selle eest vabandust, kuid ma kirjutan vägagi võimsast romaanist, mis äratas minus tormi ja kogu selle eksistentsi pihta röökiva tulva. Ja nagu Aldo oli piltlikult piirivalvur, kes seisis merekaldal ja vaatas ja ootas ja üritas tungida meeltega sinna, kuhu silm ei seleta, oleme me seda kõik. Kogu aeg piiri peal. Lihtsalt Gracq ehmatas mind seljatagant samal ajal kui seisin serval. Eksistentsiaalses mõttes nõrganärvilistele pole soovitatav lugemine!


Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Kõrbe ja mere vahel" www.vanaraamat.ee veebipoes

Arvustus Tonino Benacquista romaanile „Homo erectus”

Kellega koos kuulutada ülejäänud maailm olematuks?


Mulle sattus kätte üldiselt kriminaalromaane viljeleva prantsuse kirjaniku üsnagi põnev teos. Algul suhtusin sellesse skepsisega, kuna pean millegipärast nn krimkasid mitte nii tõsiselt võetavaks kirjanduseks; juba minu ülikoolis käimise ajal rääkisid õppejõud, et kriminaalromaan on üleilmalises plaanis eksitav, kuna lõppeb alati hea võiduga kurja üle, mõrvar saadakse kätte ja õiglus on jalule seatud, kuid reaalses elus ei ole asjad nii must-valged. Ja see pealesurutud umbusk inimestesse, kes loevad kriminulle, veel hullem, inimestesse, kes neid kirjutavad, on säilinud siiani. Nüüd ehk mõistate, miks paari esimese peatüki jooksul siiski natuke üleolev olin, seejärel avastades, et raamat on hästi kirjutatud ja sisul pole ka viga, natuke häbi tundsin. Don’t judge a book by it’s cover.


Autori kohta on internetis vähe informatsiooni. Autor on sündinud 1. septembril 1961 Prantsusmaal. Lisaks krimkadele on ta ka koomiksikunstnik ja filmistsenarist, ta on ka saanud mitmeid nimekaid auhindu Prantsusmaal. Eestis on tema sulest ilmunud veel romaan „Koer nimega Malavita”.


Minu loetud romaan räägib kolmest erineva saatusega mehest, kes käivad pea et salajastel kokkutulekutel, kus ainult mehed räägivad oma kurbnaljakaid lugusid naistest, seksist, armastusest, suhetest, üksildusest, petmisest, isegi vandenõudest. Kõik jutud tiirlevad naiste või nende puudumise ümber.


Minu lemmiktegelane, filosoof-sotsioloog Philippe Saint-Jean läheb neile koosviibimistele, kuna on hiljuti oma sügavalt armastatud naisest lahku läinud. Ta ei tea isegi täpselt, miks ta seal on. Ta on vaatlev ja analüütiline, oskab iga asja võrrelda mõne metafüüsilise paradoksiga. Ta on veendunud, et need koosolekud on ehe näide meeste peataoleku sündroomist. Teda huvitab „see ilma terapeudita grupiteraapia, üllatuslik meeste nutukoor”. Ta istub murtud meeste keskel kui laboris hiirte käitumist uuriv teadlane, nautides oma intellektuaali positsiooni, olenemata sellest, et just seetõttu lõppes tema ääretult kirglik suhe Juliette’iga („Juliette oli ära läinud selle pärast, mis Philippe’ist oli saanud: mõnede poolt särava intellektuaali positsioonile tõstetu, kes oma seisundit naudib. Philippe Saint-Jean pidas end Philippe Saint-Jeaniks, ja ainult Juliette üksi oli seda märganud”). Philippe kohtub loo jätkudes maailmakuulsa modell Miaga, kellega neil tekib suhe, nad isegi kihluvad. Miast saab avalikkuse silmis nn peaga modell, Philippe seevastu natuke naeruvääristab oma filosoofi staatust. Kirjanik on ilusti sõnastanud Philippe’i missiooni Miaga: „Philippe pidi Miast eemale tõrjuma mõtte, et intellektuaalne elu on otsatu pusle, millest alati mõni tükk puudub. Naine tuleb vabastada mõistmise vajadusest, selle asemel peab ta endale andma võimaluse asju läbi tunnetada. Suhe lõppeb, kuna mõlemad hoolivad liialt välismaailma arvamusest. Kui Mia on imekombel suutunud Philippe’i meelitada puhkusele Kagu-Aasiasse, kus nad muuseas ka tsunaami katastroofi üle elavad, ütleb Philippe minu arvates armastuse kohta päris õigesti: „Ainult need, kes tõeliselt armastavad, võivad, kui nad seda tahavad, ülejäänud maailma olematuks kuulutada. (Meid selles süüdistada ei saa.)”.


Teine mees kolmest on lihtne aknapanija Yves Lehaleur. Tema satub härrasmeeste nutuklubisse oma purunenud abielu tõttu; tema ja tema abikaasa olid ostnud maja äärelinna, plaanisid lapsi ja mõlemale meeldis nende töö, kuid ühel ööl pärast töökaaslaste koosviibimist rohke viina ja šampanjaga, ei tule naine koju, vaid lahkub baarist seksika go-go-dancer’iga ja veedab temaga meeletu öö. Yves kuuleb sellest oma sõbralt, kes ka räägitud peol osales. Pärast seda on Yvesi naine tema jaoks räpane rikutud libu, ta ei suuda mingil juhul andestada. Ta leiab, et naine on langenud tuunitud meeste võrku ja end sellega naeruvääristanud. Sõnad nagu ‚armastus’, ‚õrnus’, ‚abielupaar’ tekitavad temas nüüdsest okserefleksi. Naise pisaratel pole mõtet, Yves on vankumatu ja lahkub koos oma raske tööga teenitud rahaga. Üksindus ja lihahimu tekitab temas mõtte kohtuda prostituudiga, algul kohtub ta vaid ühe, Krisiga, kuid peagi tema isu kasvab – ta on otsustanud armatseda igasuguste naistega – paksude, värviliste, ilmadaame kehastavate, umbkeelsete jne jne prostituutidega. Üks libudest soovitab teist, teine kolmandat ja nii ongi Yves libu-ahelasse köidetud. Alguses on kõik tore, ta ei tunne end neist naistest paremana, ta tahab lihtsalt kogeda kogeda kogeda erinevaid naisi. Kui Yves on juba väga sügavale vajunud, kisuvad asjad viltu seoses tema nelja lemmiklõbunaisega. Üks varastab tema tagant, teise kupeldaja peksab ta läbi, kolmas ilmub tema ukse taha läbipekstuna ja neljas on veendunud, et on Yvesist rase. Yves reageerib sellele omapäraselt – ta aitab oma nelja lemmikut, et nad oma elukvaliteeti parandaks. Minu meelest väga üllas, eriti arvestades, kuidas ta neid „kasutas”.


Kolmas ja viimane mees on Denis Benitez, barmen. Tema lugu on vast kõige kurbnaljakam. Tal pole kunagi naiste puudumisega probleeme olnud, restoranis töötades polnud ebatavalised salvrättidele kirjutatud komplimendid ja mobiiltelefoninumbrid, ta oli naistega olnud ajaviiteks, oskamata neid hinnata. Kuid äkitselt kõik muutub, üksi naine ei pööra talle enam tähelepanu. Lõpuks on tema üksindus muutunud niivõrd talumatuks, et ta lepiks ükskõik missuguse naisega, peaasi, et tema ellu tuleks naine! Ta otsib ja mõtleb ja vaagib, mis tema tõrjutuse põhjuseks võiks olla, kuid ühelegi adekvaatsele järeldusele ta ei jõua. Lõpuks lepib ta vandenõuteooriaga – naissugu on ta välja valinud, et maksta tema näol kätte kogu meessoole. Sellise utoopia käes langeb mees raskesse depressiooni ja lõpetab hullumajas. Ta peab end „päeval ja ööl kuristiku põhjas kössitavaks jäigastunud inimkarkassiks, kes oli sunnitud masendusvalu peletamiseks siniseid, valgeid ja rohelisi tablette kugistama”. Vaimuhaiglast vabanedes magab ta kogu aeg, kuni tema ukse taha tuleb võõras naine ja keeldub lahkumast, lõpuks laseb Denis ta sisse ja naine jääb – lihtsalt keratab diivani peal ja loeb, ei räägi Denisiga, välja arvatud hetked, mil Denis üritab oma lendava fantaasiaga pihta saada, mida naine temast tahab: küll arvab ta, et naine otisb meest, et rasestuda, et naine on tema pettekujutelm, et naine on reality-show’ st ja igale poole kaamerad peitnud jne. Lõpuks Denis armub, kuid naine ütleb, et peab edasi liikuma. Ühel ööl toob Denis pärast pidu töökaaslastega ühe näitsiku koju, kättemaksuks, et salapärane sissetungija vastuseid ei anna, ja leiab magamistoast kirja: „Usun, et oled nüüd kosunud. Ole õnnelik, sa väärid seda. Marie-Jeanne.” Naine oli seal, et teda terveks ravida. Armas.


Mida siis kokkuvõtteks mu käsitletud raamatu kohta öelda? Ka krimikirjanikud võivad kirjutada kaasahaaravaid, mitte mõrva, röövi, terrorismiohuga lõppevaid raamatuid. Tundub, et autor tahab meile öelda, et ärge laske käest, mis teid õnnelikuks teeb, armastuseta on elu põrgu ja me hakkame hakkame kas liialt filosofeerima üksinduse eesliste üle, hoorama või langeme sügavasse tumedasse auku. Naisena leian pärast seda raamatut lugedes, et naised ja mehed polegi nii erinevad, kõik ihkavad armastust ja seda kedagi, kellega ülejäänud maailm olematuks kuulutada. Kolm pool tärni viiest.


Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Homo erectus" www.vanaraamat.ee veebipoes

Arvustus Hermann Hesse jutustuste kogumikule „Nürnbergi reis”

Maailm on seebimull või ooper, lõbus mõttetus


Minu tagasihoidlik arvustus mõtiskleb eesti keeles värskeimalt ilmunud Hermann Hesse teose „Nürnbergi reis“ üle. Teos koosneb kirjanduslikust triptühhonist, kuhu kuuluvad jutustused „Lapsehing“, „Klein ja Wagner“ ja „Klingsori viimane suvi“ ning Hesse isikliku filosoofiaga pikitud reisikiri „Nürnbergi reis“.

Usun, et vähe on neid, kes poleks lugenud mõnda Hesse teost või pole temast midagi kuulnud, kuid arvustuse žanrile omaselt ütlen siiski kirjaniku kohta paar sõna. Hermann Carl Hesse sündis 2. juulil 1877. aastal ja tegutses kuni 9. augustini 1962 prosaisti, luuletaja, esseisti, maalikunstniku ja väikest viisi muusikuna. 1890ndal aastal alustas ta õpinguid teoloogia alal, kuid põgenes evangeelsest koolist, pidades mitmeid ameteid, nende hulgas näiteks raamatukaupluse töötaja, mehhaanik ja antiigimüüja. Kirjutama hakkas ta 1904. aastal, olles 27-aastane. Ta reisis palju, enamjaolt Euroopas, kuid jõudis ka Indiasse. Ta oli abielus kolm korda, esimesest abielust sündis kolm poega. 1946. aastal sai ta ka Nobeli preemia.

Esimene jutustus „Lapsehing“ jutustab 11-aastasest poisist Emil Sinclairist, keda hommikust saati on vaevanud omamoodi must südametunnistus, kõik tundub talle trööstitu, surnud ja heidutav. Kõige üle domineerib „meeleheite tunne, mis ütleb meile, et aeg on otsatu, et me jäämegi pisikesteks ja võimetuteks ning et kogu see elu on mõttetu ja vastik“. Ta naaseb koolist ja soovib kogu hingest rääkida oma isaga, tõsise ja mõtliku mehega, et see võtaks selle raske ja võõra tunde ära. Vaikselt hiilbki ta mööda treppi isa toani, koputab ja saamata vastust, siseneb. Ta katsus isa asju, sest „keegi ei lunastanud mind ja minus endas polnud vabadust teha midagi muud kui seda, mida tahtis deemon“, varastas terassulgi ja kuivatatud viigimarju suhkrus, ise seejuures tohutult kannatades, sest ta oli taaskord langenud pattu ja alatusse, murdnud kõige suursugusemaid moraalinorme ja tõotusi. Poiss piinleb suurte küsimuste käes, millest priid pole ka täiskasvanud – kas kangelased ja esimesed kristlased ei tundnud halbu tunge, kas pärispatt on neile täiuslikele inimestele võõras, „kas pühadus ja õilsus oli ainult väheste, haruldaste, väljavalitute osa, „kas jumal polnud koletis, hullumeelne, rumal ja vastik veiderdaja?“, sest ta sundis inimlooma olema pooluseline – üheltpoolt vooruslik ja hea, teiseltpoolt deemonitest vaevatud ja halb ja seda lihtsalt jumala lõbuks ja ajaviiteks?

Poissi vaevab mäss, millest kirjutas ka Camus „Mässavas inimeses“ : „Mässaja tõestab kangekaelselt, et temas on midagi, mis väärib ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks“ ja „kaotatud universumis on elu ainult kuristikes, kuhu tulevad väänlevad inimolendid, värisedes raevust ja nautides oma kuritegusid, et neada loojat“. Arvan, et jutt käib sarnasest mässust, kui Hesse paneb Emili pähe et kujutlused kuritegudest, millega ta maksaks kätte maailmale ja loobuks iseendast ja hävitaks end.

Koos raske inimloomusele omase mässuga põgeneb poiss õhtul kodust, kakleb oma sõbraga, naaseb koju, kus teda haletsetakse ja poputatakse kuni järgmise hommikuni, mil isa tema kuriteo avastab. Poiss ei tunnista oma tegu, mõtleb välja kõige kavalamad valed, samal ajal kui tema „sees, kurgus ja sisikonnas istus kurat ja kägistas mind“. Ilmselt mäletame me kõik lapsepõlvest seda tunnet, seda vajadust näida veel natukene hea, veel natuke olla süüta, mis on ju tegelikult täiesti mõttetu, sest lähenev vahelejäämine, etteheitvad pilgud ja karistus annulleerivad selle nn hingepuhtuse (mõneks ajaks). See on jutustus, mis avab meile Hesse hea-halva, duaalse filosoofia üpris selgelt.

Teine jutustus on „Klein ja Wagner”. See räägib hoolivast pereisast, tublist ametnikust, kes põgeneb koos varastatud raha, võltspassi, revolvri ja kodukootud auväärsusega lõunamaale. Ka see lugu räägib kurjategijaks olemisest, õigupoolest selle raskest koormast („..kui vaid teataks, kui hullupööra vaevaline on kurjategija olla!”). Teose esimeses pooles vaagib Klein selle üle, mis teda selleni viis. Üldiselt jõuab ta järelduseni, et süüdi on tema abikaasa ja nendevaheline abielu, mis võttis Kleinilt tema suured unistused ja asendas need tolmu, koorma, pika tee, leitsaku ja väsinud põlvedega. Rongiaknast lõunamaised vaateid silmitsedes mõistab ta, et teda ootab uus elu, ta ei unista enam surmast, ta oli üksipäini oma tunnete meelevallas ja kaitsetu saatuse keerdkäikude ees. Ta ei pidanud enam võitlema kohutava fantaasiga, milles ta tapab oma perekonna ja seejärel iseenda. Need veretöö pildid tekkisid temas siis, kui ta kuulis sarnasest nelikmõrvast; esiti ta väljendas ääretut mõistmatust ja viha mõrvar Wagneri vastu, kuid see tulenes sellest, et sügaval sisimas ta mõistis ja paradoksaalsel kombel ei suutunud ta mõista, kuidas ta sai mõista. Ka temas, nagu esimese jutustuse Emilis, ussitas kuritegu ja mäss, pühade kohustuste minemaheitmine ja üksindus. Öösiti tabavad tega väga äärmuslikud paanikahood, ta on jäetud „läbini inetute, haiget tegevate ja alandavate tunnete” kätte, „kõik need vastikud tunded, mis temas vaidlesid, ühinesid kohutavaks, lämmatavaks, tapvaks hirmuks, südamel ja kopsudel lasuvaks kuratlikuks luupainajaks, mis aina uuesti kasvas kuni taluvuse piirini”.

Klein pendeldab pidevalt ääretu lumma, lõunamaise muretuse ja eespool kirjeldatud paanikahoogude vahel. Ühel päeval pargis vegeteerides möödub temast väljakutsuv ja kõrk helemetalse kollast värvi soenguga naine. Naine heidab talle vaid korra pilgu, kuid Klein ärritub sellest nii, et öö on rikutud. Ta on jällegi kahe äärmuse vahel – üheltpoolt ihaldab ja mõistab ta seda kaunist naist, kes end mingib ja on ehk pisut odav oma võrksukkade ja miniseelikuga, kuid saades naiselt üksnes põgusa pilgu, ärkab temas taas too ontlik konservatiivne ametnikuhärra, kes põlgab võrgutavaid seltskonnanaisi („Miks oli ta viinud selle pilgu vastu lahingusse selliseid sõnu ja mälestusi, mis kuulusid tema kunagisse maailma, sõnu, millel polnud enam mõtet, põhjuseid, mida ta enam ei uskunud?”). Narratiivi käigus ta tutvub selle elegantse seltskonnadaamiga, kelle nimi on Teresina. Ta jägib teda kuursaalis, kui too tantsib ning lõpuks istub lummas naise seltskonda. Juba järgmisel päeval avaldab ta naisele armastust. Naine oli temas tabanud sama pooluselisuse, millest eespool kirjutasin, ta räägib Kleinile, et algul tundus too kui „ebameeldiv filister, nagu mees, kes on harjunud viha omaenda suutmatuse pärast teiste peale välja elama”, kuid hiljem kui mees, kes on „ainus inimene maailmas ja nagu oleks tal läbinisti ükspuha, mis temaga või kogu maailmaga sünnib”. Nende vahel tärkab kummaline armulugu, mis viib neid kohvikust kohvikusse, kasiinost kasiinosse, nad elavad Kleini röövitud rahaga muretut pillavat elu, mis naisele sobib, mehele ka, kuigi pool ajast võitleb ta oma deemonitega, kes loo lõpus ka võitu saavad. Mis moel? Lugege. Klein on Hesse loomingu esimene Stepihunt.

Kolmas jutustus räägib ekspressionistliku maalikunstniku Klingsori viimastest elukuudest. Klingsor armastab veini, naisi ja idamaist luulet. Ta võtab oma viimasest suvest ettenägelikult võimalikult palju, nautides loodust, oma kolme kirge ja loomepalavikku, kuna tunneb surma endale kuklasse hingavat. See jutustus on kirest, emotsioonidest, värvidest, lõunamaisest loodusest, kogemuste kogumisest, kuid „ükski inimene ei suuda säärast leegitsevat elu kaua taluda.. Keegi ei suuda pikemat aega, päevad ja ööd kõiki oma tulesid, kõiki oma vulkaane põlemas hoida, keegi ei suuda rohkem kui ainult üürikeseks ööd ja päevad läbi leegitseda, hõõguda iga päev tundide kaupa pingelises töös, hõõguda iga öö tundide kaupa pingsas mõtlemises, aina nautida, aina luua, püsida aina kõikide meelte ning erkudega kirka ja valvsana..”. See leegitsev Hesselikult poeetlline surmakuulutus on juba teose alguses (mis polegi teab mis pikk). Klingsor piinleb aja käes, ta ei suuda mõista milleks on tarvis seda piiravat järgnevust. Relatiivsusteooriast tuleneb, et kellaga mõõdetav aeg võib eri inimeste jaoks olla erinev. Kuid need erinevused on kõigile inimestele ühtmoodi teadvustatavad. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist. Kant'i järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses. Miks me siis siiski läbi põleme? Enne kui teleka ees seda aprioorset vormi kulutame, võiksime elada, sest ükski tundmus pole vääritu. Hea, väga hea on neist igaüks. Hesse tekitas mus tahtmise e l a d a.

Viimane kirjatükk toredas raamatus on päevikulik reisikiri „Nürnbergi reis”. Arvan, et siin räägibki Hesse kui Hesse. Millest ta siis räägib? Algus on pikk (heas mõttes) heietus sellest, miks ta oma reisi Nürnbergi suunas üldse teeb; ta ei kuulu omasõnutsi inimeste hulka, kes on teadlikud oma tegude selgetest põhjustest. Reis leiab aset pigem soodsate kokkulangevuste tõttu – teda kutsutakse mitmesse linna oma luulet lugema, ta on lubanud külastada mõnda kauget sõpra ja tunneb tungi külastada ka teisi lähedal asuvates linnades elavaid sõpru ning ta on armunud muinasjuttude ja romaanide tegelastesse, kes tolles Saksamaa piirkonnas tegutsesid. Hessele ei meeldi reisida. Ta tahab, et tal oleks võimalus kirjutada, maalida, lugeda, teha mittemidagi oma eraklas ja unerohtu võtta. Talle ei meeldi tundide viisi rongis istuda, ta tahab igasse linna peatuma jääda, veini juua ja magada. Ta räägib ka palju huumorist (tema sõnul on see nende inimeste väljamõeldis, kes kannatavad, et nad suudaksid seda vaevarikast elu siiski taluda ja ehk ka koguni kiita. Tsitaat: „Ei, sellele naljakale maailmale polnud vaja seda au osutada, et teda tõsiselt võtta). Teoses on palju edasi antud väikeste saksalike linnade atmosfääri ja inimesi ning Hesse erakliku elu intiimsusi, tema sõpru, tema mõtteid. Sobib hästi kogumiku lõppu.

Raamatu lõpetades olin segaduses – kas Hesse arvab, elu on äärmuslik piin oma deemonite ja tujudega või kõigi võimaluste maa? Kas mina arvan, et elu on vaev ja piin või seebimull ja ooper? See selleks. Üldiselt, on tore, et Hesse oma ehk veidi vanamoelise ja raskepärase kirjutamisstiiliga siiski kõnetab 21. sajandi inimest. Ta tegeles üldinimlike küsimustega ja jättis neile vastmata. Tehke oma valik. Nüüd on ilmselt olulisim Hesselt eesti keeles ka ilmunud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Nürnbergi reis" www.vanaraamat.ee veebipoes

Cees Nooteboom „Rituaalid“

Ma olen maailmal jalus ja maailm on minul jalus.

C. Nooteboom on väga tunnustatud Hollandi kirjanik, poeet ja ajakirjanik. Ta on saanud rohkelt kirjandusauhindu ning olnud Nobeli preemia kandidaat. Eesti keeles on temalt vee l ilmunud Mati Sirkli tõlkes „Järgmine lugu“.

Teos, mida ma tagasihoidlikult arvustada püüan, räägib kolm eksistentsialistlikku lugu, mille keskmes on mees nimega Inni Wintrop. Mees eksleb sihitult läbi elu, kirjutab horoskoope, müüb kunsti, huvitub börsist, on mugav diletant, kel raha tänu sugulastele on täpselt nii palju, et ei pea midagi tegema. Teda kummitavad hämarad eelaimdused ja sügav hirm millegi ees, mille kohta pole veel sõna.  Teda saadavad igal pool kummalised juhused, millele ta siis üritab tähendust, selgitust, tõlgendust anda, et luua mingisugune mõte ses kaootilises maailmas. Tsiteerin: „Ta pidas elu üheks tiba veidraks klubiks, mille liikmeks ta juhuslikult sattunud oli ja kust võis ilma põhjust esitamata taas välja heidetud saada“.

Esimene lugu toimub 1963.aasta Amesterdamis. Inni naine Zita jätab Inni itaallasest fotograafi pärast maha, mille tõttu Inni kirjutab selleks päevaks oma tähtkujule horoskoobi, mis ennustab lahkuminekut ja enesetappu.  Inni peab end tühimikuks, kameeleoniks, kellekski, keda pole olemas, kellekski, kes laseb end kõrvale juhtuda, nagu ütleb tema kohta üks sõber; lahkumineku valu ja alandus aga mõjub mehele nii, et ta tunneb viimaks enda olemasolu  („jagamatu massiivne objekt“) ja üritab end üles puua, sest :“See oli kaos, ja kaos oli see, mis teda selles elus kõige rohkem hirmule ajas, kaos, millesse ta tagasi paiskub, kui Zita ta maha jätab.“ Talle meeldib aega lohistada enda järel kui mingisugust massi, nii minevik kui tulevik on tema jaoks kui amorfne ruum.

Teine lugu toimub 1953.aasta Amsterdamis, mil Inni oli veel noor mees. Selles loos kohtub Inni Arnold Taadsiga. Taads on ääretult pedantne, ta ei salli hilinemisi, muudatusi, inimesi, tema kodu on kui klooster, kus ta on „iseenda munk ja iseenda abt“. Lugu lõppeb surmaga – Arnold Taads leitakse surnuks külmununa oma mägionni lähedalt. Tema arutluskäik – „Ja ühel päeval ma mõtlesin: maastik, mis – öelgem nõnda – oma objektiivse majesteetlikkusega Jumala idee esile manab, võib muidugi sama hästi ka tema äraoleku esile manada.“ – kõlab natuke nagu ennustus tema surmale, kui ta külmus, kadus tema jumal ja kadus tema maastik. Olles ise eksistentsialistliku filosoofia huviline, äratas selles loos erilist huvi Taadsi kriitika selle filosoofilise voolu suunas – ta ei suuda nõustuda Sartre ideega, et me kõik vastutame maailma eest, teiste inimeste eest, ta ei mõista, miks ta peaks seda tegema, ta ei suuda hoomata iseenda valimise kaudu maailma valimist, sest tema „pole midagi palunud“ ja temal „pole mingit pistmist selle jõuguga, keda ma enda ümber näen“.

Kolmas lugu sünnib 1973.aasta Amsterdamis ja seal kohtub Inni Arnold Taadsi poja Philip Taadsiga. Pean ütlema, see oli mu lemmiklugu. Sünge, tseremoniaalne,  valusalt aus ja tugevat intuitsiooni nõudev lugu. Autor on loo alguses tsiteerinud E. M. Ciorani: „Mitte sündida on kahtlemata parim võimalik retsept. Paraku pole see kellegi võimuses“.  Philip Taadsiga kohtub Inni idamaiste kunstide poes, kus Taads imetleb teetseremoonia tähtsat komponenti – raku-kaussi. Miski tõmbab Innit selle kummalise mehe poole ja vist ka vastupidi, miks muidu ta ennast talle nii avab. Ta elab mingisuguses ideaalses vooruslikumas Jaapani kultuuris („Tänapäeva Jaapan on vulgaarne. Meie olema ta nakatanud. See hävitaks mu unistuse“). Ta elab oma üleni valges kloosterlikusja ei otsi väljast suurt midagi, kuid oma toas otsib ta iseennast, et end päästa („Minu unistus. Minu pääsemine“. ) Elu on talle koormaks, maailmast on vaja lahti saada, ta tahab vabaneda asjast, mis ta on, ta leiab, et „on talumatu vajada olemasoluks keha“.  Arvan, et ta oligi põhimõtteliselt juba kõigest vabanenud, sest enamuse ajast veetis ta lihtsalt istudes, ta „mõtleb eimillegi üle“. Ta on mõistnud, et vastandid on põhimas üks ja seesama ja et kui kaob tema, ei kao tegelikult mitte just eriti palju („Minu mina pole midagi ainulaadset“.). Loo lõpupoole saabki Philip Taads oma püha raku-kausi ja korraldab Innile ja kunstikaupmehele teetseremoonia, mida kunstikaupmees nimetab „reekviemiks kolmele mehele“. Varsti pärast seda leitakse Philip Taads uppununa. See, kes elust välja astub, ei ole harmooniline. Kuigi isa ja poeg üksteist ei tundnud, on nad väga sarnased, nad on iseseisvalt jõudnud misantrooplikele järeldustele inimkonna suhtes ja vastandavad endid maailmaga, nad on otsustanud elada eraldatuses, nad ei harmoniseeri ja leiavad lahenduse surmas (mõlemad surmad olid enesetapud). 

Raamatus küsitakse palju väga olulisi küsimusi – mis on elu mõte, kas kõik on ühtne, kus on jumal, kas on jumal, kes olen mina, mis on elu ja mis on surm – teos on olemise filosoofia ilukirjanduslikus kuues.  Kõik tegelased otsivad kohta ses maailmas ja ei leia seda, sest seda pole. Kõik püüab tähendada midagi, kuid ei tähenda.  Ma olen maailmal jalus ja maailm on minul jalus.





Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Rituaalid" www.vanaraamat.ee veebipoes