Jun 3, 2016

Arvustus markii de Sade romaanile „Justine ehk vooruse õnnetused“


Ma ei taha paha olla!


Oi-oi-oi. Panin ennast raskesse olukorda, kui valisin arvustamiseks selle teose. Ma ei tea, kas peaksin rääkima midagi kirjanikust, tema eluaja Prantsusmaa olukorrast, kirjanikest ja filosoofidest, keda ta mõjutanud on. Kui ma seda teeks, upuksin faktide ja koolkondade tohuva-pohusse ja ei oskaks enam midagi arvata. See on see lõpuni mõtlemise võimetus. Mõnes mõttes ehk õnnistus – on võimalik end ümber häälestada vastavalt vajadusele, mis aga omakorda tõestab, et püsivaid väärtusi pole. Samas kui inimese vaated pole lõpuni mõeldud selliselt, et neid saab alati ja igalpool rakendada ilma igasuguste vastuoludeta, siis satub ta tihti (nagu mina praegu) parajasse kimbatusse, kui on vaja milestki midagi arvata, antud juhul siis „Vooruse õnnetustest“. Tõenäosus ennast lolliks teha on hirmutavalt suur. Aga proovime.



Markii de Sade oli Prantsuse kirjanik ja filosoof. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas ta elas ajal, mil Prantsusmaal toimus kurikuulus revolutsioon ja levisid valgustusaja ideed, kuidas rõhujad löödi maha ja mahalööjad said ise rõhujateks, sest siis jääksingi sellest kirjutama, aga tarvis on ju tegelikult raamatut arvustada. Markii de Sade oli kõige puhtakujulisem libertiin, mida inimmõistus enda ajukäärudele projekteerida suudab – mees, kes ei hooli millestki vähem kui ühiskondlikest, moraalsetest, religioossetest ja seksuaalsetest normidest. Ja just nende normide materdamine toimubki „Justine“’i lehekülgedel. See räägib loo vooruslikust, jumalakartlikust ja naiivsest Justine’ist. Kui ta on 12-aastane, mõrvatakse tema ja ta õe isa, mille järel visatakse need lapsukesed nunnakloostrist tänavale. Töö ja peavarju otsingutel kohtub väike naiivitar varaste, pervertide, petiste ja mõrtsukatega, kuid miski ei suuda kõigutada tema usku kõige vägevamasse. Ükskõik, mis jälkusi temaga tehakse või milleks teda sunnitakse, mõtleb Justine, et küllap sel on mingi põhjus, küllap jumal teda teispoolsuses premeerib, voorus on ülim ja seda tuleb kaitsta, miks, seda ma tema lapsikutest ja jumalakartlikest arutluskäikudest aru ei saanud. Kõik need kurjamid ja verepilastajad ja homoseksuaalid ja mõrtsukad üritavad Justine’ile, pean möönma, et väga loogiliselt ja ratsionaalselt selgeks teha, kui mõttetu see tema voorus on. Teose ülesehitus on põhimõtteliselt selline – Justine kohtub kellegagi, palub abi, saab abi, vägistatakse ära või tehakse temaga midagi muud kuritegelikku, Justine üritab kurjamit ümber veenda, jumal on hea, voorus on hea, see, mis sa minuga teed, on patt ja vale, mille järel kurjam õelalt irvitab ja talle siis pika loengu peab sellest, kuidas sellel pole mingit tähtsust, sest jumalat ei ole ja loodus on kõige vägevam ja loodus lubab kuritegu, lubab kõike. Ja siis tehakse Justine’ile veel halba. Ja nii see ring käib umbes 150 lehekülge.



Kui ma kõlasin eelmises lõigus kuidagi halvustavalt, siis mitte tahtlikult. See pole mu lemmikraamat. Kas see on üldse kellegi lemmikraamat? Kuid sellegipoolest olen seda lugenud kolm korda. See on mõjuv. Provokatiivne. Nii vastik, et peab lähemalt uurima. Ja siis ei saa magada. Kuidas lükata ümber need ratsionaalsed-loogilised arutlused, mis lubavad põhimõtteliselt kõike? See on väga oluline raamat. Väga. Ja võib ka hukutav olla muidugi. Niiet fakt, et pärast selle lugemist mitu päeva magada ei saa, on hea, sest sel ajal inimene mõtleb. „Justine“ on nii häiriv, provotseeriv, vihale ajav, nõutuks tegev. Aga öösel mõtleme me välja. Mõtleme välja nime ja põhjuse või mille iganes, mis ei lase meil tahta maju maha põletada ja kümneka eest kedagi maha lüüa ja oma õega keppi teha ja piinata ja.. noh, olla vastik väike sadist. Kui mõtlemine on ära ununenud või teeb see valu või on lihtsalt laisk periood, on selle ravim „Justine“. Sest nii seda asja jätta ei saa. Keegi ei saa.


Justine’i teele sattuvate paheliste inimeste põhjendused enda tegudele on sarnased, kannavad sama ideed. „Vooruslikkus, olgu ta nii ilus kui tahes, on siiski kõige halvem hoiak, mille inimene võib võtta, kuivõrd see osutub liiga nõrgaks, et Pahega võidelda, ja et läbinisti laostunud sajandil on kõige kindlam teha nii nagu teisedki“. Kogu see pornograafiline-filosoofiline kirjatükk tõestab meile, et voorus jääb alati nagunii kaotajaks. Kui kõik oleksid vooruslikud, siis.. noh, siis oleks kõik lihtne ja hea. Aga inimene ei ole loomult vooruslik. Sade järgi on selle põhjus loodus. Loodus on kuningas. Looduses on kõik lubatud. Looduses on kõik tasakaalus. Looduses tapetakse, et saada söönuks, et siis oleks jõudu sigida. Ühe surm tähendab teise sündi. Üks kurjamitest räägib Justine’ile nii: „Loodus ei jäta meile võimalust saata korda kuritegusid, mis ajaksid tema majapidamise sassi; kas on võimalik, et kõige nõrgem võiks kõige tugevamat solvata? Mis oleme meie temaga võrreldes? Kas võis ta meid luues asetada meisse midagi, mis oleks võimeline teda kahjustama? Kas niisugune idiootlik oletus saab sobida kokku sellega, kui ülevalt ja vääramatult me näeme teda oma eesmärke saavutavat? Oh! Kui mõrv ei oleks inimtegevuse liike, mis viib kõige paremini looduse kavatsusi ellu, kas lubaks ta sel siis teoks saada? Kas siis tema imiteerimine saaks teda kahjustada? Kas ta saaks solvuda nähes, et inimene teeb sedasama, mida ta isegi iga päev teeb? Kuna on tõestatud, et ta ei saa ennast muul moel taastoota kui hävituse kaudu, kas ei tähenda lakkamatu hävitustöö temale meelepärast käitumisviisi?“. Loodus on olemise vundament. Aga ma ei saa nõustuda, et pean hävitama, sest loodus hävitab. Loodus on meile inimestele millegipärast andnud need inimlikud omadused, mida looduses pole, süütunne, armastus, moraal, ilumeel, väärikus, loomisiha, ühesõnaga keerukama mõttemaailma ja nüansirohkemad emotsioonid, kui „Tahan süüa, tal on süüa, löön maha, raisk“. Ja see ei tähenda, et ma kõige selle juures usuksin jumalat või kõige vägevamat või kõrgemat eesmärki. Või usuksin, et elul mingi mõte on. Kõik on ju lihtsalt juhus. Ja kaos. Aga ma lihtsalt ei taha kedagi maha lüüa, kui saab teisiti.. Kes see härra filosoof oli, kes ütles, et on parem olla kurb Sokrates kui õnnelik siga?



Markii de Sade on mõjutanud paljusid filosoofe ja kirjanikke. Camus näiteks jõudis „Mässavas inimeses“ selleni, et igasugune eitus kinnitab eelneva jaatuse, „Igasugune jumalateotus on pühaduse tunnistamine“ on täpne ja kuulus tsitaat. Tõsi. Nietzsche lõi Sade mõjul oma maailma ajalugu (vähemalt ühel juhul halvasti) mõjutanud Übermenschi. Aga see üliinimene on palju ilusam (halb sõna vales kohas, aga las olla) kui Sade kujutlus võitjast, kes tapab ja piinab ja põletab ja vägistab ja varastab ja ei tunne sellest midagi peale mõnu. Sade võitja on sotsiopaat. Nietzsche üliinimene aga loov ja tugev inimene, kes ei allu (kristlikule) orjamoraalile, vaid vaatab julgelt ringi, et luua uusi väärtusi ja mõtekusi ega pelga kogu seda paradokside segadust ja üleüldist kaost. Ilus ju tegelikult. Hitleri kujutlus üliinimesest oli tegelikult Sade sotsiopaat. Või oli ta lihtsalt maailma peale väga vihane ja hull. Aga see pole selle kirjatüki teema. De Sade’ga on seotud ka Dostojevski pisarad, teate küll, kogu maailma tarkus ei ole väärt laste pisaraid. Meenub veel Stendhal: „Jumalat vabandab vaid see, et teda pole olemas.“



Kunagi mingis essees või arvustuses, võib-olla isiklikus päevikus, ei mäleta kus, ega leia seda ka üles, kirjutasin, et de Sade filosoofia on lõpuni mõtlemata. Hmm. Liiga suur austusavaldus loogikale ja ratsionaalsusele, teadusele ja loodusele. On inimlikud väärtused, mis pole jumalaga kuidagi seotud. On asju, millel pole veel nime. Pole mõistet ega terminit. Sest maailm ja elu pole nii lihtne. Ratsionalism ja teaduse ja looduse kõrgeimaks ja ainuvõimalikuks pidamine on meie kaootilises ja absurdses maailmas täiesti kohatu, liiga must-valge ja liiga lihtsustatud. Ma loomulikult ei eita ega madalda viimaseid, kasutan loogilist mõtlemist ja teaduse saavutusi iga kuradi minut ja sekund, aga need on vaid vahendid. Mõtlesin enda jaoks välja koha, kus mul on seda tabamatut – ja olulisimat! – lihtsam jälgida. Silmanurgast. On üks väike mäega saar, mäe tipus on hüljatud majakas ja selle majaka tipus on „väike mina“, binokliga. Kõik mind ümbritsev: vesi ja kivid ja linnud ja tähed on „suur mina“. Ma vaatan seda oma binoklist, kõike, mis on väljaspool ja jõuan ringiga tagasi enda juurde, „väikse mina“ juurde. Kõik ümbritsev muutub kahest binokli torust paistvaks ringiks. Kõik jõuab tagasi algusesse. Väike ja suur on sama. See jõud, mis paneb mind binokliga vaatama välja ja sisse ja siis jälle välja ja siis sisse, igavesti, see jõud ongi see olulisim. See, mida loogika ja ratsionaalsus ei taba. Loogika ja ratsionaalsuse järgi ei saa välja vaadates samal ajal vaadata enda sisse, see pole ju mõistlik, kahest kohas korraga and all that shit. Ma vaatan oma tornist endast välja ja samal ajal sisse. Kuidas see saab nii olla? Paradoksid on kõige võti. Paradoksis on tõde. Mõeldamatuses on tõde. Me saame seda ainult eemalt jälgida, sest ta jookseb eest ära, kui me oma loogika-prillide või loogika-mikroskoobiga lähemalt uurima hakkame. Seda ei saa uurida. Ja ainult tunda, kuidas ta meist väikse tuuleiilina möödub või varjuna meie taldade küljes on. Selles pole midagi religioosset. Keelest sündis mõte ja mõte ongi meid kõiki hulluks ajanud.



Nii. Nüüd tegin ennast vist ikkagi lõplikult lolliks ja kirjutasin end puntrasse. Arvustuse formaat „Justine“’i jaoks on vist liiga piiratud. On nii palju, millele see mõtlema paneb, aga kõiki neid diskussioone ja kriitikat ja jaatust ja eitust kirja panna on võimatu. Las natuke jääb endale ka. Sest muidu ma ei tõusekski enam selle arvuti tagant, lahti Microsoft Word ja kõrval „Justine“. Lugege, aga ärge palun järgige.



www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Mar 1, 2016

Arvustus Javier Mariase romaanile „Oxfordi romaan ehk Kõik hinged“


Klaustrofoobia ajas

Javier Marias (sündinud 1951) on üks populaarseimaid tänapäeva Hispaania kirjanikke. Tema romaane, novelle ja esseistikat on tõlgitud ja avaldatud umbes viiekümnes riigis. Eesti keeles on kahjuks ilmunud üksnes kirjanduslike portreede kogu „Kirjapandud elud“ ja romaanid „Nii valge süda“ ja minu arvustatav „Oxfordi romaan“.

Romaani sisu lühidalt on selline – Madridist pärit Hispaania kirjanduse õppejõud läheb kaheks aastaks tööle Oxfordi ülikooli. Väike kinnine linnake oma naeruväärsete kirjutamata seaduste ja tobenaljakate kolleegidega on jutustaja elu kaheks aastaks. Tal tekib afäär abielus naisterahvaga ja mõned sõprussuhted. Hispaania keevaline temperament versus brittide vaoshoitus tekitab palju kummalisi olukordi, dialooge ja jutustaja huvitavaid märkusi.

Pean tunnistama, et mul on seda arvustust üpris keeruline kirjutada. Ma ei pea seda kindlasti kehvaks romaaniks, tegemist on vägagi nauditava lugemisega. Lihtsalt tavaliselt midagi lugedes leian mõne kandva filosoofilise idee, millest kinni haarata, millega vaielda, nõustuda, kuidas kunagi. „Oxfordi romaan“ on täiesti puhas ilukirjandus. Kunst kunsti pärast. Süütu ja hästi kirjutatud kirjandus. Võrdluse võiksin tuua kujutavast kunstist – natüürmordid. Neid on alati maalitud ja ilmselt maalitakse neid kuni aegade lõpuni. Jah, need on tihti armsad, aga on maalitud maalimise pärast. Kunstniku oskuste demonstreerimiseks. Meeleolu loomiseks. „Oxfordi romaan“ on nagu natüürmort. Tõlkija Kai Aareleid ütleb oma järelsõnas nii: „Autor Marias näib iga sõna kaaluvat: ta sõnastab ja sõnastab ümber, otsib õiget sõna, mõistet või ajavormi, lisab märkusi ning täiendusi, ja seda kõike mitte ilukõneks, vaid sellepärast et niisugused kurvilised laused ja mõttekäigud on ainus viis anda edasi inimmõtte heitlikkust ja ebakindlust“. Natüürmorte maalitakse ehk samal eesmärgil. Pintslitõmmetes ja modelleerimises ja värvides on seesama inimese heitlikkus ja ebakindlus. Selle edasi andmine õunte ja korvide ja pudelitega. Hea kunstnik suudab seda ka ilma sümboolsete maastike ja väänlevate figuuride ja teatraalsete portreedeta. Marias on hea kirjanik. Nii lihtne see ongi. Just nende sügavate mõttekäikude ja eneseotsingute puudumisega „Oxfordi romaanis“ tõestas ta seda. Kirjandus kirjanduse pärast.

Mõned küsimused, millega autor selles romaanis tegeleb, on siiski olemas. Näiteks kust läheb kirjaniku ja minajutustaja piir. „Oxfordi romaan“ baseerub väga paljuski autori enda kogemustel vahetusõppejõuna. Kohe teose alguses kirjutab ta nii: „Inimene, kes siis jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud“. Kõik, mis inimesega juhtub, muudab teda ja me oleme midagi meenutades juba teised inimesed. Areng. Muutumine. Aeg. Lugesin, et Mariast on natuke materdatud sellepärast, kuidas ta ennast „Oxfordi romaani“ minajutustajast lahutab. Mina sain sellest teisiti aru. Ta ei lahuta ennast üksnes sellest tegelasest, vaid üldse kõigest, mis on juhtunud, sest ta ei ole sama, kõik muudab ja rikastab meid. Autor selgitab seda järgmises tsitaadis tuhat korda paremini kui mina: „Ma ei vältinud omaenda häält, oma tavapärast või loomulikku kirjaviisi, mida võis kohata näiteks kirjades, mis ma Inglismaal olles sõpradele olin saatnud. Kuid vaatamata sellele, et olin tollele tegelasele, jutustajale ehk hispaanlasele, laenanud oma hääle ja osa oma kogemusi, teadsin, et tegemist ei ole minu, vaid kellegi teisega, kes on lihtsalt minuga sarnane. Kui see sobivam tundub, võib tolle tegelase kohta kasutada väljendit „ta oli see, kes mina oleksin võinud olla, ent ei olnud.““ Ajas hägustub palju. Ajas muutub palju. Ja paralleelide tõmbamine kirjaniku ja tema tegelaste vahel on asjatu. Ilmselt midagi sellist härra kirjanik öelda tahtis. „Oxfordi romaani“ peategelane on tegelikult aeg. Näiteks meenub mulle kohe lõik: „Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mis ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mis ta on söönud ja joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud, saanud. Päeva lõpuks on kott või prügikast täis ja selle sisu segamini, ent inimene on näinud, kuidas see koguneb, muutub, kuidas sellest saab juhuslik segapundar, mille seletust ja korda ta mitte ainult ei tea, vaid nimelt selles juhuslikus segapuntras peitub inimese enda kord ja seletus. Nad on tema elulõng ja tema kell.“

Käisin hiljuti üht etendust vaatamas, kus üks tegelane kordas tihti sellist mantrat: „See on mu saatus, see on kogu inimkonna saatus, mul pole sellest pääsu“. Alguses ei mõjunud see mulle kuidagi uudsena. Kuid äkki tekitas see minu totaalse šoki. Värin ja hirm. Surmahirm. „Oxfordi romaani“ üht kohta lugedes sain aru, miks see hirm tekkis. Romaanis kohtus minategelane ühe eriskummalise tegelasega, kellega nad rääkisid ühest õudusjutte kirjutanud kirjanikust ja see tegelane rääkis nii: „Macheni õudused on väga peenekoelised. Need sõltuvad suuresti mõtteseostest. Mõtteühendustest. Võimeist mõtteid siduda. Te ei pruugi kunagi kahte mõtet sel viisil siduda, et need teile oma õudust ilmutaksid, kumbki oma, ja nii ei saagi te oma elu jooksul teada, missugune õudus neis peitub. Aga niisama hästi võite te elada üleni selle sees, kui teil on piisavalt ebaõnne alati õigeid seoseid tabada“. Ma pole nn õudusjutte elujooksul palju lugenud, natuke Edgar Allan Poe’d ja see on kõik. Aga see tsitaat on kuidagi ülev. Ja kardan, et tol viimasel korral teatris tabas mind ebaõnn siduda kaht mõtet, mis tekitasid õudu. Ja paanikat. Surm. Ja selle absoluutselt täiesti kindel saabumine. Piiratud aeg tekitab klaustrofoobiat.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll

Jan 22, 2016

Arvustus Andrei Makine romaanile „Ühe elu muusika“


Noodivõtit pole

Andrei Makine on Vene päritolu Prantsuse kirjanik. Sündinud 1957 ehk sügaval Nõukogude ajal, palus ta Prantsusmaalt 1987.aastal poliitilist varjupaika ja selle ka sai. Sellest ajast saati on ta kirjutanud prantsuse keeles, mistõttu peetakse teda Venemaal pigem Prantsuse kirjanikuks ja ega kriitikudki pole jõudnud üksmeelele, mis ta siis on, Vene või Prantsusmaa kirjanik. Küllap vist natuke mõlemat – Makine kirjutab küll Prantsuse keeles, kuid pea alati Vene inimestest. Eesti keelde on tõlgitud kolm Makine romaani – „Prantsuse testament“, „Tundmatu mehe elu“ ja minu arvustatav „Ühe elu muusika“.

„Ühe elu muusika“ räägib loo noorest Vene pianist Aleksei Bergist. On Teise maailmasõja aeg, terror, küüditamised, lähenev vaenlane, kõik see ja paljugi veel kokku on vallanud hirmuepideemia, kus sõber ei tunne sõpra ja kõik on reeturid. Paaniliselt hirmunud sõja-aastate ühiskonnas peab aga Aleksei Berg, õrn kunstnikuhing, veetma oma nooruse, andma esimese kontserdi, armuma, lapsed saama ja maha rahunema, kuid kõik läheb hoopis teisiti. Tema vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja Aleksei põgeneb Ukrainasse, kust edasi rindele. Ja sealt tagasi Moskvasse ja sealt omakorda vangilaagrisse. Ühesõnaga, üks traagiline lugu, mille sarnaseid oleme lugenud ja kuulnud palju, kuid mis mind kunagi ära ei tüüta. Ega ühtegi teist ajaloohuvilist.

Mulle tundub, et üks olulisemaid teemasid, mida „Ühe elu muusika“ käsitleb, on inimkonna ajaloo ja inimese eluloo seotus ja selle seotuse paradoksaalsus. Inimkond koosneb miljarditest inimestest, kellel kõigil on oma elulugu, mis kokku moodustavad inimkonna ajaloo. Nii võiks see ju olla, aga ajalugu muutub tihti millekski täiesti abstraktseks. Mingiks mõttetuks võitluseks vale nimel. Mõne suurushulluse käes kannatava inimese vahendiks. Ajalugu on tihti nii absurdne, et valus hakkab. Ja selle valu pärast ei saa mul kunagi küll sõjateemalisest ilukirjandusest. Igal inimesel on mõned küsimused, mida ei saa küsimata jätta. Ja on vastuseid, mida kuskil ei ole, aga mida me sellegipoolest väsimatult otsime. Ja põrume.

Üksikindiviid on samamoodi nagu ajalugu, absurdne. Noor pianist Aleksei Berg kaob ajaloo keerisesse. Tema asemele ilmub teise isikutunnistusega vapper ja tagasihoidlik vene sõdur. Sõjakoledused, kannatus ja valu panevad pianisti vaikima, nagu ka hirm saada paljastatud, kes ta tegelikult on („Ta oli samasugune nagu teisedki. Selle ainsa erinevusega, et aeg-ajalt kartis ta rohkem seda, et ütleb välja oma õige nime, kui seda et jääb püssikuulide ette. Selle hirmu tõttu,  valvsuse tõttu, millega ta esimestel nädalatel matkis teiste liigutusi, ei saanudki ta aru, et viibib sõjas. Ja kui ta siis lõpuks võis selle pidevalt pingul olnud keele vabaks lasta, leidis ta end vananenud ja sõnakehva sõduri nahast, keda hinnati tema külmaverelisuse tõttu. Ta oli üks tuhande omasuguse hulgast, eristumata mitte millegi poolest porisel teel tammuvast kolonnist, mis suundus otse sõjakeerisesse.“) – põgenema pääsenud rahvavaenlane. Rahvavaenlased viidi Siberisse ja Kaug-Aasiasse vangilaagritesse. Aleksei põgenes ja sattus rindele. „Põgenedes surma eest sõdurite sekka, seadis ta oma elu palju rohkem ohtu, kui ta oleks seda teinud parandusliku töö koloonias, kuhu ta oleks pärast vanemate arreteerimist saadetud. Ta oleks olnud palju rohkem kaitstud laagri okastraadi taga kui keset seda surmavatvabadust.“ Tobedalt paradoksaalne, ometi mitte naeruväärne, vaid nii inimlik. Ja nukker.

Ilukirjandus on alati täis sümboleid ja võrdpilte. Isegi kui autor seda soovinud ei ole. Kirjanik kaotab oma loodu osaliselt käest kohe, kui keegi seda lugema hakkab, sest lugeja on areenil ja annab oma panuse. Tekivad seosed, sümbolid, võrdlused, (taga)mõtted, mida kirjaniku peas polnud. Kogu kirjandust on seetõttu lõputult palju. . Eriti ilus sümbol oli minu meelest peategelase vanemate salajane viiuli põletamine. Pärast seda läks elu jälle lihtsamaks. Viiul kui looming, kui iseseisev mõtlemine, kui vaba tahe – jah, nendeta saaks vist totalitaarses ühiskonnas hakkama küll. Ära mõtle, ära arva, ära loo, ära taha midagi, mis haardeulatusest väljas ja sind jäetakse rahule. „Aleksei, kes luurab oma toa paokil ukse taga, kuuleb põlevate keelte kiiret arpedžot...“. Tekitas kägistava abituse.

Nagu ka lugu oravat tagaajavatest sõduritest, (kirjanduslikult) ilus võrdpilt inimese julmusest ja hellusest. „Ta vaatas sõdurpoisse, kes igavusest oravat taga ajasid. Surmani hirmunud loomake hüppas haavasalus puult puule ja rõõmust segased sõdurid raputasid puutüvesid, peletades teda üha edasi. Viimaks orav kukkus, kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks, vaid tugev oksalöök. Sõdurid korjasid ta üles, keerutasid teda sabast hoides õhus, viskasid eemale“. Nüüd märkan, et see ei pruugi olla üksnes julmuse võrdpilt. Võib-olla on see orav tegelikult loominguline Andrei (ehk siis iga loominguline venelane tollal), keda kiusavad fanaatilised pimedusega löödud võimud, hirmutavad teda, ajavad kimbatusse, et peletada oma igavus, et viia ellu mõni oma kujutelm, õõvastav fantaasia, kuid lõpuks on see siiski miski muu, mis saab kunstnikule saatuslikuks. Sõdurid ei tapa oravat otseselt, seda teeb oksalöök. Mis rolli kannab see oks, või siis pigem kõik need puud, millel orav hüpleb, selles võrdpildis? Mul on tunne, et hakkan mingile tuumale päris lähedale jõudma. „..kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks,“, s a a t u s l i k u k s, ei, ei, ei, mitte jälle see saatus! Puud on eluareen, on eksistentsivõimalus, on hapnik, on juhus, on lõpmatute juhuste juhus, mis on juhuslikult kujunenud selliseks nagu nad on, nagu nad edaspidi on. Ja sõdurid, julmurid, fanaatikud, kõik, keda nad sümboliseerivad ainult raputavad seda, aga lõppude lõpuks pole sel mingit tähtsust. Nad juubeldavad ja naervad ja orav on surnud. Ja siis tuleb Aleksei: „Aleksei korjas loomakse üles, tundis läbi kohevate peopesas pisut soojust. Sõdurid laskusid jõe äärde, janused pärast mängu. Aleksei aimas korraga, et temas elab veel keegi ja et see keegi on üllatavalt tundlik selle ükskõikse ja karmi koore all, mille ta oli endale päev päeva järel lahingutel kasvatanud. „Enne sõda....“. Kuskilt ilmub jälle miski, mis on inimlik ja kõigil on valus, sest loomulikult inimlik on hell, aga ikka raputatakse neid puid, saamata aru, et.. See kõik on lihtsalt juhus ja mäng ja mõttetus ja absurd.

Jah, ma ei hakka seda oravateemalist osa kohe üle lugema, sest tean, et nüüd kui sellest väljas olen, ei näe ma enam neid niidist hapramaid seoseid ja ebaloogilist loogikat, mis tegelikult on loogiline, sest kõik siin maailmas on ebaloogiline, järelikult on ebaloogilisus loogiline. Sest siis ma näen, et kaotasin selle olulisima jälle silmist, korraks oli see seal, tundsin, kuidas see kõmises, peibutas mind nagu alati. See jääb alati peibutama. Peibutab meid oma võluvate paradokside ja valutavate seostega.
S e e. Need on vastused, mida me kunagi ei saa. Aga see oli väga nauditav triivimine. Tänu sellele meeldib mulle „Ühe elu muusika“ veel rohkem. Uutmoodi tundlikkus. Ma olen väsinud. Mulle meeldis. Tunnen end lolliks tehtuna ja seeläbi targemana. „Ta mõtles sellele sageli, tajudes, et sellel elu ja surma, elu ja õuduse kaootilises voolul peab olema mingi peidetud tähendus, noodivõti, mis peaks kätte näitama traagilise, kuid särava harmoonia. Kuid ometi jäi kõik juhuslikuks.“


www.vanaraamat.ee / Eva-Elise Oll


























Dec 12, 2015

Arvustus Milan Kundera romaanile „Surematus“


Looja lasi jalga


Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.

Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.

Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“ ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja vastupidi.

Surematus“ algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest, ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud, iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“. Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi, võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on üldse mingisugune ’mina’?

Isegi meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist, siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.

See teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga, loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“ Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel. Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks – kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.

Veel üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks, et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi, tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun, mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)– „Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum, peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus, naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony doesn’t give a damn about messages!“.

Kokkuvõtteks ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti, traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast meie mängu objekt: teha temast mängukann.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Nov 22, 2015

Arvustus Kurt Vonneguti romaanile „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”

Hüvasti, tere, hüvasti, tere


Umbes viimase nädala jooksul olen lugenud järjest ainult Vonneguti. Olen teda alati äärmiselt heaks kirjanikuks pidanud, aga vahepeal on hirmus palju muud head lugemist olnud, niiet  hiljaaegu eesti keelde tõlgitud teoseid on lugemata jäänud, lisaks muud põhjendamatud lüngad. Vonnegut oli veel enne seda Vonneguti-maratoni minu jaoks see kirjanik, keda olen kunagi ammu lugenud ja jumaldanud ja siis edasi liikunud; kuskil vestluses ei ole ma julgenud eriti midagi öelda, lihtsalt ei mäleta, niiet olen piirdunud vaikiv-jumaldav-mõistva ilme esile manamisega. Nüüd tunnen end temaga jälle väga seotuna ja olen ehk ka veidi küpsem tema mõistmiseks, „Tšempionite einet” lugesin näiteks suvel enne kuuendat klassi.

Kurt Vonnegut on ilmselt üks suurimaid Ameerika kirjanikke, Punase raamatu sarja tagakaanel (selles sarjas on Vonneguti ilmunud päris palju) öeldakse lausa nii: „Kurt Vonnegut on üks väheseid Ameerika kirjanduse suurmeistreid, selline, kelleta Ameerika kirjandus kui selline oleks oluliselt vähem väärt kui praegu”.  Eesti keelde on teda usinasti tõlgitud, õige kah, ilmunud on näiteks "Jumal õnnistagu teid, Mr Rosewater, ehk, Pärle sigade ette" (vist mu isiklik lemmik), "Komejant ehk Hüvasti üksildus!", "Võllaroog", „Kullisilm”, „Sinihabe”, „Hookuspookus” jne. Ta sündis aastal 1922 ja pani kirjandusmaailma nutma aastal 2007, kui ta kodus trepil kukkudes sai ajutrauma ja tüsistused ja suri. Teise maailmasõja ajal elas ta jalaväelasena üle kurikuulsa Dresdeni pommitamise. Ja selle sündmuse taustal ongi sündinud „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda”, mida arvustan.

Mul on väga raske „Tapamaja” sündmustikku paari reaga kokku võtta, niiet ma ei teegi seda. See ei sobiks teosega ka stiililiselt. Billy röövitakse tema tütre pulmaööl Trafamadoorlaste poolt, kes elavad neljadimensioonilises maailmas ja inimene kui kolmedimensiooniline olend pakub neile suurt huvi. Billy pannakse planeedi loomaaeda, kus need telepaatia teel suhtlevad tulnukad siis teda jälgivad nagu meie jälgime kaelkirjakuid. Trafadoorlased õpetavad Billyle selgeks, kuidas on aega õige vaadelda. See pole üksikute hetkede jada, milles hetke möödudes on see jäädavalt kadunud. Näiteks kui Vonnegut puudutab romaanis kellegi surma, lisab ta alati fraasi „Eks ta ole”, justkui viide sellele, et see surmise hetk ei ole selle inimese elus just kõige toredam, aga sellest pole midagi, sest kõikides eelnevates hetkedes on ta veel elus. Kõik oli, on ja tuleb korraga. Terminid olevik, minevik, tulevik on mõttetus ja trafamadoorlaste jaoks absurdselt naljakad. Nad teavad, kuidas maailm sündis ja kuidas see lõpeb, ja nii see peab olema ja nii see oli ja on ja jääb.

„Tapamaja” võib pidada postmodernistlikuks suurteoseks. See on postmodernistlikult fragmentaalne. Billy rändab ajas, on kord Dresdenis, kord laps enne sõda, kord sõjaveteran. Meeleolu on kergelt psühhootiline, kirjutamisviis on kaootiline, mis tekitab huvitava kontrasti selle mõttega, et kõik on nii, nagu ta on, oli ja jääb ja seda muuta ei saa. „Tapamaja” kohta on öeldud, et see on väga sõjavastane teos. See on kindlasti üks kandvamaid ideid selles hullumeelses romaanis, kuid see pole saavutatud näiteks remarque’ilikult haavatute mürskude poolt välja rebitud sisikondade kirjeldustega, vaid kuidagi kõrgemalt. Kriitika läheb sõjast kõrgemale. Kriitika on selle totra abstraktse poliitvõimu pihta. Kuidas üksikindiviid on selle ees täiesti abitu. Kuidas inimesed on loonud midagi nii inimesekauget ja selle tõttu kaotanud oma vaba tahte. Midagi Stockholmi sündroomi sarnast. Või Frankensteini. Inimesed on loonud koletise.

Kui vaadata kuskilt kõrgelt katuselt inimesi, siis nad on nii tobenaljakad ja mõttetud ja väikesed. Kuid ometi on meis mingi kaval-halb elund, mis suudab luua niisuguseid asju nagu tuumapomm ja tank ja kõigele lisaks suudab see elund panna meid ka neid kasutama. Keegi, kes kõrgelt vaadatuna on tobenaljakas, mõttetu ja väike, vajutab nuppu, saadetakse telegramm, peetakse mingi lollakas nõupidamine ja ongi üks linn maamunalt pühitud. Eks ta ole.

See kõik on väga kurb. See kõik on väga absurdne. See kõik on väga naeruväärne: „Kaheksa naeruväärset dresdenlast tegid kindlaks, et need sada naeruväärset olendit olid t õ e s t i äsja rindelt saabunud Ameerika sõjamehed. Sakslased naeratasid. Siis naersid. Nende hirm haihtus. Karta ei olnud midagi. Siin oli veel üks sats sandistatud inimolendeid, samasuguseid tolasid nagu nemad isegi. Siin oli operett”.

Oma Vonneguti-maratoni ajal sai mulle selgeks, et tema põhiline maailmaparandav mõte on, et ole hea, ära tee halba. Niimoodi sõnastatuna banaalne, vägagi kristlik, aga in the end of the day, mida õigemat me saaksimegi teha. Katsume lihtsalt üksteist mitte maha tappa ja elada oma tobenaljakas piiratuses oma mõttetuid ja väikseid elusid. Lihtsalt ärme tee halba.

„Tapamaja” räägib ajaloost läbi fantaasiaprisma. See on võluv (kirjanduslikult muidugi). Kui see oleks 200 lehekülge kuumaastikku meenutava Dresdeni ohvrite kirjeldusi, vangutaks me pead ja mõtleks, et „Kuradi sead!”, „Ajalugu on ikka hirmus!” ja muud säärast. Aga see ulmelike võtetega vaatlus tõstab kõrgustesse. Mõistujutu võlu. Ma ei armasta tegelikult üldse ulmekirjandust, aga Vonnegut annab ulmekirjanduslike ideedega loole hoopis teise dimensiooni (neljanda?). See on vist hämmastuse, siiruse ja aususe dimensioon. Jah, ajalugu on hirmus, aga samas on see ikka siin, see on, oli ja jääb. Oleme väga piiratud, kui arvame, et kasvõi praegune välispoliitiline (ka geopoliitiline) olukord on kuidagi teistsugune, süütum. Niiet, oleme head. Ärme tee halba.

Olen ilmselt taaskord langenud tobedalt naiivsesse maailmapäästmismeeleollu. Samas, kas see ongi nii naiivne? Siis on enamus Vonneguti teoseid naiivsed. Aga need on ka geniaalsed. Tema ulmekirjanduslikud võrdlused on tapvalt (haha!) tabavad. Tema hirm inimkonna edasise (ja eelnenu ja oleva) saatuse ees on põhjendatud. Tulevad uued Dresdenid ja Hiroshimad. Ja kõige selle taga on kamp neid samu totakaid väikseid inimolevusi, neid samu, keda nad tapavad, põletavad, piinavad. Numbrid, mitte inimesed. Lahendus? Olgem head. Ei, seda on ilmselt liiga palju palutud – ärme tee halba.

Billy Pilgrim: „Miks mina?”
Trafamadoorlane: „See on väga maalik küsimus, Mr. Pilgrim. Miks t e i e? Kui nii võtta, siis miks m e i e? Või miks ü l d s e miski? Sellepärast, et praegune hetk lihtsalt o n olemas.”

Eks ta ole.

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Jul 31, 2015

Arvustus Joyce Carol Oatesi romaanile „Me olime Mulvaney’d”


Nässu läinud American dream

Joyce Carol Oates on üks äärmiselt populaarne ja viljakas USA kirjanik – ta on avaldanud üle 70 teose, mille hulgas on romaane, luulekogusid, näidendeid, novelle, esseistikat ja kriitikat – ta tunneb end mugavalt igas žanris, mis on võib-olla üks täiusliku kirjaniku omadustest. Ja tema võime eest kirjutada võrdselt head proosat, poeesiat, draamat ja kriitikat, on ta saanud ka palju (väga palju!) erinevaid prestiižikaid kirjanduspreemiaid. Eesti keeles on ilmunud üksnes kaks raamatut: novellikogu „Neli suve” ja minu arvustatav romaan „Me olime Mulvaney’d”.

Minu esimesed põgusad mõtted selle teose ja kirjaniku kohta tekkisid juba raamatukogus seda korralikku telliskivi (576 lk) natuke sirvides. Ma mõtlesin, kui hea kvaliteediga see ikka olla saab, kirjanik on kirjutanud 70 raamatut 25 aasta jooksul, näis ilmne, et tegemist on rohkem kvantiteedile kui kvaliteedile suunitletud kirjanikuga. Samas jälle vaatan, hmm, kirjastus Varraku 20.sajandi klaasika (üks raamatusarju, mida ma ehk isegi liiga pimesi usaldan), järelikult täielik mõttetus ei tohiks nagu olla. Mõtlesin, järelikult on tegemist naisjutuvestjaga, kellel sulg ja fantaasiaa tõesti kergelt lendab. Nii ma selle raamatu oma vastakate emotsioonidega koju tõin. Ja vastakad emotsioonid olid ka eile õhtul, kui romaani lugemise lõpetasin, kuid enam mitte nii üldistavad. Vastakad emotsioonid, mille tekitas perekond Mulvaney’de lugu.

Elas kord imelisel Ameerikamaal üks päris tavaline õnnelik armastav keskpäraselt jõukas kogukonnas respekteeritud perekond. Nad elasid maalises orus lavendlilillas talus, kus oli palju kasse ja koeri ja lambaid ja hobuseid, ja ka palju lapsi. Ema ja isa, Corianne ja Michael Seenior, olid endiselt armunud, nende armastusest olid sündinud lapsed, toredad ja targad ja ilusad lapsed – pojad Michael „Muul” Juunior ja Patrick hüüdnimega Näpits, tütar Marianne ehk Nöpsik ja pesamuna Judd, keda kutsuti ka kui Lohuke või Uitaja. Kõik näib paarikümne esimese lehekülje põhjal liigagi täiuslik. Jaja, nii need asjad siiski ei jää. Tütar Marianne vägistatakse, mis on perekonna totaalse lagunemise avapauk. Perekonnaliikmed võõranduvad üksteisest, maailmast, maksavad kätte, nõuavad õiglust, palvetavad, kuid midagi ei anna enam päästa, ja ohver (kes suhtub endasse kui süüdlasesse) saadetakse elama kuskile Corianne’i lastetu nõo juurde. Edasine tekst kirjeldab psühholoogilise täpsusega, tõesti väga usutavalt, kuidas iga Mulvaney asjaga hakkama sai (kui sai), kuidas reageeris, kuidas „see” (perekonnas ei öeldud kunagi „vägistamine”, alati midagi eufemistlikku nagu „ärakasutamine”, ja minu isiklik lemmik – „see”)  mõjutas tema haridusteed, inimsuhteid, mõttemaailma, isikut üldse.

Minu jaoks oli hämmastavaim, kui usutavad ja tõelised Oatesi karakterid olid, mis nad mõtlesid, ütlesid, tundsid, kõik tundus täpselt see, mida nendelt fiktiivsetelt inimestelt oodata võiks. Samas ei olnud miski etteaimatav. Mulvaney’d olid nagu reaalsed inimesed, nii keerulised, nii erilised, et ei saagi ennustada, mis sealt tuleb, aga kui tuleb, siis näib see ainuvõimalik. Mitte moraalses vms mõttes, pigem nagu „ma poleks selle peale tulnudki, kuid kui nüüd mõelda, siis see on usutavaim”. Perekond Mulvaney oli psühholoogiliselt realistlik. Kõikide karakterite arengus oli näha eelmiste arenguetappide mõju, täpselt parajas koguses, et mitte muuta neid üldistatud klišeedeks, sest päris inimene pole mitte kunagi klišee (kui siis ainult näiliselt). Seetõttu ilmselt polegi autor kasutanud palju epiteete ja ilutsemist – sest ta teab, et inimese arengus on kõik võrdsel kohal, millegi rõhutamine oleks eksitamine. Muidugi on olulisemad ja tähtsamad sündmused, aga see ei loe, lõpptulemus – küps väljakujunenud inimene – on kõige kogetu, mõeldu ja tunnetatu combo, võrdselt. Pea 600 lehekülge pole kokku saadud tohutute lisandsõnade ja muu sellisega, vaid inimeste eludega. Kõike on täpselt parajalt. Ja lugeja saab päris korraliku lugemisnaudingu, ta justkui aimab, mis on tulemas, aga ei oska täpselt öelda mis, ta ei pea ekslema „sinkjas taevas” või „rõhuvas vaikuses”, ta vaatab kuidas need sõnadest tehtud usutavad inimesed elavad raamatulehtedel oma elu (õigesti või valesti, pole oluline) ja see näib väga tõenäoline ja usutav, kohe nii väga, et  mul tekkis küsimus, kas see üldse ongi oma olemuselt kirjandus. Kirjandus on kunst. Kunst on kunstlik. Võib-olla on see psühhoanalüüs literatuurse loo ja väljamõeldud inimeste lisandiga. Umbes nagu Caesari salat sinihallitusjuustuga – viimane pole klassikaline Caeseri salatis, on lisand. Aga väga maitsev sellegipoolest. Poeg Patrick oli mu lemmiktegelane, huvitus bioloogiast ja keemiast ja kord pani ta mikroskoobiga suurendatud koera ila foto Mulvaney’de külmkapile ja kõik kiitsid mitu nädalat, kui kaunis ja sümeetriline see on.. kuni ta salakavalalt tunnistas, et see on lihtsalt koera ila. Kirjutasin sellest, sest see on hea näide, kuidas miski saab omada omadusi, mis pole talle ehk kõige loomulikumad, kuid siiski toimida ka millegi muuna. Koera ila suurendus kui fotokunstiteos, mitme inimese psühholoogiline analüüs kui kirjandusteos.

Ma ei tea, kas „Me olime Mulvaney’d” oli tahtlikult kristlusekriitilne. Marianne kuritarvitamise eest õigluse jalule seadmine jäi suuresti tegemata ohvri äärmisele vagadusele. See naiivne inimkonna headusse uskuv issanda lambuke peab ennast osaliselt juhtunus vastutavaks -– ta poleks pidanud seda imeliku maitsega kokteili Kruvikeeraja vastu võtma, ta ei saa kohtus tunnistada, sest ta ei mäleta, järelikult võib ta valetada, valetada on patt, keera teine põsk ette. Pereema Corianne korrutab tüütuseni, kuidas perekonnal pole muud teha, kui palvetada (Üks tüüpilisemaid laused temalt on näiteks: „..Me võime palvetada, ainult seda me saamegi teha!”). Samas näib mulle, et nende igapühapäevane kirikus käimine, et kõik Mulvaney’d omavad oma päris isiklikku piiblit, tegelevad heategevusega, on tegelikult poos. Üks American dream-elustiili vajalikke komponente. Kristlus eeldab õiglust ja see tekitab paradoksi, kus õiglust jalule ei seata. Aga võib-olla ei tahtnud Joyce Carol Oates üldse seda öelda, ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks nii mõelda. See tõestab taaskord, et kirjandusteos ei ole üksnes kirjaniku looming, see on flirtiv tants lugeja ja kirjaniku vahel. Kõik, kes loevad, on ka loojad. Endale. Nad loovad endale kujutluspildid, ennustused, loevad suurema tähelepanuga enda jaoks intrigeerivamaid ridu. Iga romaan on kahe inimese koostöö, kirjaniku ja lugeja.

Arvan, et üldiselt üritab Oates lugejale öelda, kui näiline, eksitav on mulje. Mulvaney’d tegid koos õhtusööke, kõik rääkisid omavahel, lapsed võistlesid vanemate tähelepanu eest, olid nii lähedased, kui üldse saab perekonnas olla. Nad olid perfektne perekond. Midagi pidi olema valesti, et nõnda kokkuhoidev perekond lagunes. Juddi, noorim Mulvaney’de võsu, kes on ka suures osas loojutustaja, üks mõttekäik oli selline: „Perekonnas püüad sa kuulda seda, millest ei räägita. Kuid pereelu lärm summutab selle.” Ilmselt on see tõsi. Täiuslik pereelu ei eelda lähedust ja usaldust ja avatust, täiuslik pere lihtsalt toimib. Lähedusega pole siin suurt midagi pistmist. Emad ja isad ja tütred ja pojad ja kassid ja koerad ühes majas tähendab lärmi. Mitte alati kõrvale kuuldavat. See on lärm, mis tekib erinevate inimeste koos elamisest, keegi ei saa olla alati see, kes ta tegelikult on. Ilmselt päris endaks saavadki lõpuks need, kes kodust lahkuvad või kelle pere laguneb. Neil on ruumi ja vaikust, et areneda inimmõjutusteta. Mida rohkem inimene rääkima peab, seda halvem talle. Rääkimine pole alati valetamine, kui mõelda, et millegi rääkimata jätmine pole valetamine. Michael Juunior ütles Patricule nii: „Naljakas on, et sa tead alati rohkem, kui ütled. See tähendab – inimene teab rohkem, kui ta ütleb. Sa räägid alati vähem, kui sa tead.” Kõige ehedamalt avaldubki see pereelus.


Selle arvustuse kirjutamine on olnud mulle raske. Arvustuse piiratud maht ei lase mul analüüsida iga karakterit nii põhjalikult, kui ma tahaks. „Me olime Mulvaney’d” on üks karakteripõhisemaid romaane, mida ma lugenud olen. Juddi küsis endalt teose lõpupoole nõnda: „Milliste sõnadega võtta kokku tervet inimelu, säärast ebakorratut õnnelaama, mis lõppes sellise õuduse aegluubis valuga?”. Täpselt selline tunne on ka mul. Mida ma julgen öelda paari reaga erinevate inimhingede kohta?

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

Jun 27, 2015

Arvustus Joris-Karl Huysmansi romaanile „Äraspidi”


Ka elu võib olla kunstiteos

Joris-Karl Huysmans, kodanikunimega Charles-Marie-Georges Huysmans oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse väga tunnustatud Prantsuse kirjanik. Tema esimesed teosed olid suuresti mõjutatud naturalistide suurkuju Emil Zolast. Mingil hetkel ei suutnud ta enam naturalistide külm-vaatleva kirjutamisstiiliga leppida ja avastab enda jaoks dekadentsi. Tema töödes on tunda suurt Schopenhaueri mõju, teostes on lootusetuse ja pessimismi hõngu, samuti tugevat estetismi. Elu lõpu poole muutuvad tema teosed religioosseteks, ta on loonud omapärase suhte konservatiivsete katoliiklastega, keda Huysmansi teoste kahemõttelisus pahandab.

„Äraspidi” on tema dekadentsi perioodi tippteos, seda on nimetatud ka dekadentsi piibliks. Peategelane on aristokraadisuguvõsa viimane võsu Jean Des Esseintes, kes ongi raamatu narratiiv. Sest tõesti, kui ma nüüd mõtlen, kuidas teost paari lausega kokku võtta, siis ma ei oskagi suurt midagi öelda. Elas kord üks maailma viimaseid aristokraate, kes ei pidanud raha pärast muretsema. Ta elas Pariisis, käis bordellides, mekkis kalleid likööre ja luges peeneid raamatuid, kuid ühel päeval tüdines ta sellest ära. Linn oli pettumus, sinna ei saanud ta jääda, nii ostis ta  suure maamaja, mille ta viimse detailini ise kujundas, et nautida eraklust, esteetilist eraklust. Seal ta luges oma raamatuid, vaatas kalleid maale, kasvatas lilli, mõtles religioonile. Ühel päeval jäi ta aga väga haigeks ja arst käskis tal linna tagasi kolida ja seal elas ta oma elupäevade lõpuni. The end.

„Äraspidi” on teos, millel polegi pinget loovat narratiivi vaja. See on teos rafineeritud maitsega lugejale. Ilmselt on see kõikidest maailmale tuntud romaanidest enim lõhnadele, helidele ja maitsetele pühendunud teos. Kõik need kirjeldused on ise romaani kandvaks jõuks, kunstlikult mingi narratiiv sinna vahele toppida oleks olnud täiesti mõttetu, sest siis jälgiks lugeja lugu, mitte seda, mis on selles teoses oluline. Ja olulisim on äärmusliku dekadendi kirjeldamine. Romaanis on terved peatükid pühendatud näiteks Des Esseintesi raamaturiiulitele, tema luksuslikule alkoholikogule, kilpkonnale, kelle kilbi ta lasi kullata ja seejärel vääriskividega kaunistada, tema valdavalt sümbolistlike kunstnike maalidele ja gravüüridele, troopiliste taimede kollektsioonile ja nõnda kuni lõpuni välja.

Joris-Karl Huysmans oli kirglik kunsti- ja kirjanduskriitik ja mulle tundub, et umbes pool „Äraspidi” mahust ongi tegelikult dekadentlik kriitika ja kiitus. Ühes peatükis, mis on pühendatud peategelase väärtuslikule raamatukogule, avaldabki kirjanik (või siis peategelane – ei tea täpselt, kust nendevaheline joon läheb) kas kiitust või kriitikat ladinakeelsetele teostele, näiteks Vergiliuse kohta kirjutab ta nii:”Õrn Vergilius näiteks, keda koolipapad kutsusid Mantova luigeks, kahtlemata seetõttu, et ta polnud selles linnas sündinud, oli tema (peategelase Des Essientesi – arvustaja märkus) meelest kõige hullem filister, kõige kitsarinnalisem targutaja, keda antiik on eales sünnitanud; tema klanitud ja üleslöödud karjused, kes valavad kordamööda üksteisele kaela pangede kaupa mõttetarku ja jääkülmi värsse, tema Orpheus, keda ta võrdleb pisarais ööbikuga, tema Aristaeus, kes töinab mesilaste pärast, tema Aeneas, ebamäärane ja laialivalguv tegelane, kes liigub nagu puunukk, nagu varjuteatri kuju poeemi lotendava ja halvasti võitud vahapaberi taga, ärritas teda”. Minu meelest äärmiselt teravmeelne ja erudeeritud kriitika, mille Huysmans on pannud lugema inimese, kes tahab ainult lugu ja tegelasi. See on kunstikriitika kogumik, mis on peidetud romaani sisse. Või vastupidi?

Kõik see, mida Des Esseintes kas sallib või ei salli, vastab kõige puhtakujulisema dekadendi maitsele. Dekadents oli/on reageering romantismile, dekadents hõlmab endas sümbolismi, pessimismi, nihilismi ja ehk kõige enam estetismi. Dekadents põlgas ära romantismi ja sellest tulenevalt hakkas ihaldama kõike kunstlikku ja tehtut. Näiteks Des Esseintes otsustas ühel päeval, et läheb Londonisse, lasi pakkida kõik asjad ja ütles teenijale, et ta võib tagasi tulla kahe kuu, poole aasta või mõne aasta pärast. Rongijaamas satub ta inglaslikku pubisse, kus sööb väga britiliku õhtusöögi ja loputab selle alla inglise bitteriga, kuuleb töölisi rääkimas inglise keelt ja otsustab, et on juba Londonit näinud ja naaseb samal päeval tagasi oma eraklasse. See episood on lihtsalt nii naiivselt dekadentlik, et teisiti ei saa, kui naeratama peab. Nagu tõlkija oma järelsõnas ütleb, on Des Esseintes „(dekadentsi) kirjanduslik koondkuju, dekadentsi idee kehastaja, kes igas oma valikus ja otsuses väljendab õhus olevat langusmeeleolu.”

Des Esseintes on oma aja suhtes väga pessimistlik: „Allakäinud aadel oli põrmu varisenud, aristokraatia vaimunõtrusse või sopamülkasse vajunud. Ta hääbus juhmistuvates järeltulijates, kelle võimed iga sugupõlvega kängusid ja mandusid gorilla instinktideks.” Ja „See saamahimu sügelus, kasuahnuse kihelus oli kandunud ka tollesse teise klassi, mis visalt aadli turjal elas, kleerusesse.  Kloostrid olid muutunud rohu- ja liköörivabrikuiks.” „Äri oli vallutanud kloostrid, kus koraaliraamatute asemel lebasid pultidel arveraamatud”. Des Esseintes ei suuda taluda ühiskonnas toimuvaid muutusi, tema on ikka aristokraat, teenija on ikka teenija ja naine lihtsalt ema või lits. Ta on sündimisega hiljaks jäänud. Ja nõnda mõtlesid ka dekadendid – reaalsus ei kõlba kuskile. Ja nagu inimesed tänapäeval, kel pole vaja kuigi palju muretseda proosaliste asjade pärast nagu kust saada õhtusöögiks lihatükike või kuidas saaks üürimaksmist edasi lükata, mõtles ka Des Esseintes nagu Schopenhauer: „Inimese elu kõigub nagu pendel valu ja igavuse vahel”.

Des Esseintes, nagu kõik dekadendid, ei harmoniseeru ühiskonnaga, nad ei saa teha seda, mida neilt nõutakse, ega olla see, mida neilt oodatakse. Ta on individualist, kes eraldubki sellest hälbinud ühiskonnast, et toita üksnes enda meeli ja aistinguid ja naudinguid. Ta teeb enda elu kunstiteoseks ja on selle ainus publik, vaataja, tunnistaja, nagu iga kunstnik seda tahab, tema publik on tema ise, ta poseerib ja peenutseb endale. Baudelaire’i, kes on Des Esseintesi võib isegi öelda jumalus, loodud dändi deviis on „elada ja surra peegli ees”. Des Esseintes on dändi. Dekadentlik dändi. Ja just see dekadentlik languseihalus, tüdimus, küllastatus ei saagi lasta Des Esseintesil olla kunstnik rohkematele silmapaaridele, sest kui kõik lõppeb, pole mõtet ka midagi edasiviivat luua. Tuleb kõigele selg pöörata, et olla kooskõlas oma ideedega.

See on üks väikese looga imeilus teos, põimitud tihedate epiteetide, võrdluste ja ilukõnega, kus saab lugeda asjatundlikku kriitikat nii kunstile, muusikale, kirjandusele, religioonile, siin on esseistikat, luulet, proosaluulet ja vastupidi. Lugedes saame paremini aru, mida õigupoolest kujutas endast 19. sajandi dekadent, kas me temaga samastume või mitte, polegi tegelikult oluline, teadmised ja kujutluspildid on olulised. Jah, tegemist on dekadendipiibliga (või käsiraamatuga).

www.vanaraamat.ee/ Eva Elise Oll

May 27, 2015

Arvustus Alain Robbe-Grillet’ romaanile „Kondikava revolutsioonile New Yorgis”

 Väga amatöörliku arvustaja arvustus väga isikupärase kirjutaja romaanist väga isikupärasele lugejale


Oma tagasihoidlikus arvustuses püüan öelda midagi Alain Robbe-Grillet’ teose „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” kohta ja võin üsna veendunult väita, et edasised read ei pruugi suurt midagi väärt olla. Väga keeruline on oma tavalises laadis midagi arvata niivõrd omapärase romaani kohta. Ja samas on minus ääretu vabadusetunne. Loodan, et suudan selle kirjatüki lõpuks end väljendada nii, et oleks aru saada, miks selline tunne on. Ongi üks pidepunkt arvustuse kondikavale olemas. Edasist kondikava nii selgelt ei väljenda. Et ikka haakuks romaaniga.


Ma ei kirjuta seekord midagi autori kohta. See poleks sobilik, arvestades seda mõtet, mida ma Robbe-Grillet’ romaanis kohtasin (kujundlikult). Ainus, mida on vaja teada, on see, et ta oli üks kuulsaim Prantsuse nn Uue romaani esindaja. Samuti jätan ma ära lühikese sisututvustuse. See pole oluline. See pole tavaline romaan konkreetsete tegelaste, aja, voolava narratiivi ja ühese jutustajaga, niiet olekski võimatu midagi kokkuvõtvat loo kohta öelda. See on raamat, mis pole kirjutatud loo jutustamiseks, see on raamat, mis on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast. Samas ei saa öelda, et tegu oleks täiesti spontaanse ja abstraktse teosega. On elemendid, mida kohtame lugedes jälle ja jälle – maja ees varitsev nuhk, rott, ukse alt voolav veri, tikutoos, plank rohkete reklaamplakatitega, piilujakalduvustega lukksepp, tulekahju, metroo, kokkupandav triikimislaud, jutustaja. Samuti ei saa ma analüüside ühe või teise tegelase käitumist ja motiive ja muud sellist, sest tegelased sulavad üheks, muutuvad kellekski teiseks, on äkitselt üldsegi reklaamplakati näod, fantaasia. Samuti tundus mulle lugedes, et autor on mõned stseenid lavastanud lugejale kui võrdpildi uuele romaanile ja selle segadusele ja spontaansusele. Mu lemmiknäide on selline: „Alatasa leidsin ma neid (kriminaalromaane – arvustaja märkus) vedelemas pea kõikides tubades, kuhu iganes sisse astusin – toolidel, aknaludadel, põrandal. Mul on alati olnud tunne, et Laura loeb neid kõiki korraga ja paigutab raamatud laiali vastavalt autori poolt hoolega kaalutud pöördepunktidele, nii et toast tuppa liikudes rändab ta otsekui ühest jutust teise, kusjuures moondub muidugi iga köite mõte”. Mul oli lugedes sarnane tunne, sest üheselt mõistatavat jutustusliini polnud, need põimusid, sattusid samasse majja, hargnesid ja tulid tagasi, justkui kubistlik maal sõnades.


Kubism on pretensioonikas. Ja nõuab vaatajalt avatust. Nõnda ka „uus romaan”. Enne selle teose lugema asumist tuleb mõelda, mida me raamatutest üldse otsime. Kui nendeks otsitavateks on põnev lugu, intrigeerivad tegelased, ajastu hõng, siis pole see romaan teile. Soovitaksin siinkohal Hermann Hesse esseed „Raamatute lugemisest”. Seda ei tasuks küll täiesti tõepähe võtta, aga arvan, et aitab natuke määratleda milline lugeja igaüks on. Hesse arvates on lugejaid üldistavalt kolme tüüpi, milledel on omakorda veel alatüübid. Ühte lugejatüüpi nimetab Hesse „väga isikupäraseks lugejaks” – „Kolmas lugeja on nii väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub oma lektüüri täiesti vabalt.” Sel lugejal pole kuigi aukartlikku suhtumist kirjandusse, ta ei kasuta raamatuid erilisemalt kui midagi muud. Ta ei loe, et saada targemaks, et uskuda, veenduda, kritiseerida või maailma kellegi abil tõlgendada – ta tõlgendab ise, mängib kõigega. Seda tüüpi lugeja peab olema teadlik maailma vastandlikkusest ja samaaegsest ühtusest, seetõttu võib ta hermeneutiliselt kirjakunstiteose osadeks jaotada, nendega mängeldes ringi käia, pahupidi pöörata, sest ta teab, et kõik on tõene. Ta mõtleb sidestavalt ja ootab seda ka teistelt. Seetõttu võib ta samasuguse kirega (või siis passiivsusega) lugeda nii kriminaalromaane kui ka Goethe' t. Hesse nimetab sääraseid lugejaid oma fantaasia ja assotsiatiivsuse võime tipul olijaiks - mõnest ajalehekuulutusest võib ilmutus saada. [-] Võib ka lugeda sigarikastilt "Colorado maduro", mängida sõnade, tähtede ja kooskõladega ning seejuures sisimas rännata läbi sajad teadmise, mälestuse ja mõtlemise riigid. Arvan, et niimoodi mängeldes on kirjutatud ka „Kondikava revolutsioonile”. See on teos, mida võiksid lugeda just need väga isikupärased lugejad ja ka lugejad, kes tahaksid viimati mainitud lugeja lugemiskogemust – teos on juba lahti lammutatud ja laiali loobitud. Kirjutatud nii nagu kirjutab väga isikupärane kirjutaja.


Väga isikupärane kirjutaja ei hooli möödunud sajandite kirjanduse „tõdedest”, mida ma ei hakka loetlema, loodan, et jõuavad selle arvustuse lugejani edasises tekstis. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” puudub see tunne, et lugu saab lahenduse, veel tobedamalt öeldes, õiglus seatakse jalule. Selle loo maailm on muutlik, hoomamatu, polümorfne, etteaimamatu, lugedes ei ole meil oma inimlikkusega midagi peale hakata, sest edasine on tume ja arusaamatu ja hingetu. Inimene ja maailm ei saa üksteisest aru. Nad ei haaku. Seetõttu ei olegi „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” reprduktsioon reaalsusest, see on omaette produkt, see ei ürita meile maailma suuri asju seletada, sest see on võimatu. Samas, kui ma nüüd mõtlen, ehk ongi see just kõige õigem maailma lahti seletamise viise – me ei saagi sellest aru saada. Kirjutades midagi täiesti arusaadamatut, samas aga voolavat ja loetavat, üritas autor ehk illustreerida seda maailmast arusaamise puudumist. Vaatan praegu kolme viimati kirjapandud omadussõna, arusaamatu, voolav ja loetav - maailm on selline. Niiet tegelikult on teos lähemal üldise reaalsuse peegeldamisele kui klassikaline romaan. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” on täis lünki, tühimikke, tagasi- ja edasihüppeid, justkui põrandale laiali puistatud pusletükid, mis peaksid moodustama pildi ja moodustavadki – see on pilt segadusest, mürast, ebaloogilisusest, etteaimamatusest. Tükid sobituvad üksteisega assotsiatiivsete elementidena. Kõik tükid sobivad kõigiga, sest kõik võimalused on võimalikud, sest ümber on pimedus ja tühjus, saatusetus, hingetus.


Arvan, et teose tegelaste ühtesulamine ja koostlagunemine kõneleb uue romaani kirjanike kalduvust psühhoanalüüsi suunas – viimane ütleb, et inimene ei ole tervik, ei ole ainulaadne ega jagamatu. Inimesed on mass, inimene massiosa. Robbe-Grillet on öelnud: „Tänapäev on rohkem seerianumbri aeg”. Lugedes pole meil võimalik kellegagi samastuda, sest kedagi piisavalt konkreetset ei ole, kõik on ühenduses, mobiilsed, kõik tegelased on üks ja üks on kõik. Tegelasest olulisemad on need ühendused, millede kaudu ühe fantaasia on teise reaalsus, uks erinevate olukordade vahel. Võib-olla sellepärast ongi teoses väga detailselt kirjeldatud elutuid asju nagu marmorlaud või plangu sisse lõigatud uks.


Oluline ei ole tegelane, jutustaja, aeg, metafoor, tunded, sümbolid, sidusus, animism. Kõik on üks. Kõik on tühi. Kõik on võimalik. Ja sellepärast ongi minus see vabadusetunne, millest kirjutasin sissejuhatuses. Kõik on võimalik. Ka kirjanduses. Kui ma olin Londonis ja tahtsin minna kunsti vaatama ja mul oli valida Tate Britan’i ja Modern Tate’i vahel, valisin ma Modern Tate’i, sest moodne kunst on nii avatud, et ei saa olla igav, on pretensioonikas ja tekitab alati emotsioone (ka halbu). Kõik need vanad maalid Jeesusest ja Ristija Johannesest on küll toredad, aga kaua neid ikka vaadata? Respekt respektiks, mina tahan emotsioone.


www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Apr 8, 2015

Arvustus W. G. Sebaldi romaanile „Austerlitz”


Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi

W. G. Sebald (18.mai 1944 – 14.detsember 2001) oli üks säravaimaid tänapäeva Saksa kirjanikke. Ta oli tunnustatud akadeemik, keda teatakse kõige paremini tema romaanide järgi, kuid ta on kirjutanud ka luulet, artikleid ja reisikirju. Eesti keeles on ilmunud kõik tema neli romaani – „Saturni rõngad”, „Peapööritus. „Tunded”, „Väljarändajad” ja minu arvustatav „Austerlitz”, mis jäi ka tema viimaseks teoseks.

Austerlitz” on romaan juut Jacques Austerlitzist, kes saadetakse nelja-aastasena natsi-Saksamaa võimutsemise ajal Prahast Inglismaale. Poiss lapsendatakse Walesi kalvinistliku abielupaari poolt, talle antakse uus nimi ja identiteet, mälestused Prahast, juudijuurtest ja lapsepõlvest kaovad kuhugi poisi hingesügavustesse. Pime teadmatus looritab tema elukäiku, Austerlitz ei kuulu kuhugi ja ta tunneb, et on määratud igavesse üksindusse ja üksildusse, ajavoolu, mis tuleb sisustada lugemise, kirjutamise ja Euroopa arhitektuuri uurimisega. Kui tuleb ilmsiks tema juudipäritolu, hakkab ta üle kivide ja kändude otsima oma juuri. Tšehhoslovakkias leiab ta oma endise lapsehoidja ja vanemate lähedase sõbra, kes heidab natuke valgust Austerlitzis valitsevale pimedusele.

Sebaldi stiil on ääretult tihe. Väljamõeldis vaheldub tihedalt pikitud huvitavate faktidega, ühes lauses võib sisalduda asjaolusid täiesti erinevatest aegadest, inimestest. Üks lause oli näiteks seitse lehekülge pikk. See asjaolu muutis teose lugemisse sisse minemise alguses natuke keeruliseks, aga kui sain Sebaldi rütmile pihta, ei saanud enam pidama, kogu see tihe vool tundus oma kerges kunstlikkuses loomulik, nii pidigi see raamat kirjutatama. Sebald aga halastab lugejale ja aeg-ajalt ilmuvad meie ette must-valged fotod, kergelt irreaalsed, mis aga annab ainult juurde teose üleüldisele nostalgilisusele ja melanhooliale. Teoses puuduvad lõigud ja otsekõne, mis tekitab meelevaldse kirjutamise tunde, aga kõik need faktid, hämmastavad faktid, näitavad ainult Sebaldi geniaalsust: kas talle tõesti kirjutamise voolus meenuvad säärased asjad? Nii autori, kui tema tegelase mõtlemine on väga avatud ja lendlev.

Sebaldi romaan, ja üldse tema looming, käsitleb teemasid nagu mälu, aeg, tsivilisatsiooni allakäik läbi peategelase Teise maailmasõja aegse ja järgse trauma. Austerlitz, kes jutustab oma elulugu sõbrale, kellega kohtus Antwerpenis, on terve elu tundnud ootamatuid ja haaramatuid nostalgiahooge, mis viitavad sellele, mida ta on alati alla surunud ja unustada püüdnud; eriti just vaksalites, suletud uste ees, tühjadel tänavatel, arhitektuuri häbiplekkide ja suurteoste läheduses. Vahepeal näeb ta hallutsionatsioone möödunud aegadest, tänavatel sõidavad temast mööda kaarikutes istuvad 19.sajandi daamid, keegi härra kohendab silindrit enda hallis peas, sillutis muutub munakiviteeks. Tsiteerin Austerlitzi: „Tihti küsin ma endalt, kas kannatused ja valud, mis olid sinna aastasadade kestel kogunenud, saavad iial mööda, kas meie tee ei ristu ka praegu veel läbi hallide ja üle treppide minnes nende omadega.” Igalpool, kus Austerlitz käib, tunneb ta seda kannatust, mis tema jalge all oleval pinnal on tuntud. Kus on kannatatud, seal on alati valu. „..Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi”. Austerlitz piinleb lugude pärast, mis on sündinud, mida iial kirja ei panda, mida keegi ei tea, mis omavad nii suurt tähtsust, aga on kadunud, sest maailm tühjendab end ise läbi surma. „Tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses”.

Teine teema, mida Sebald mälu küsimuse kõrval käsitleb, on aeg. Raamatu üsna alguses on oluline sümbol vaksalis reisjate peade kohal trooniv kell. See juhib meid, selle järgi me tegutseme, elame, magame; ja samas on see lihtsalt inimese üks kunstlikemaid väljamõeldisi. Austerlitz, kellel pole elu jooksul mitte ühtegi kella olnud, räägib kerge kibeda huumoriga selle ülemuseks tehtud illusiooni meelevaldsusest, võrreldes omaenda telje ümber keerleva planeedi järgi juhindumist võrdväärseks kalkulatsiooniga, mis lähtuks puude kasvamisest või paekivi lagunemisest. Ta on ka sügavalt järele mõelnud kuulsa antiikfilosoofi Herakleitose metafoorile: „Ühte samasse jõkke astume ja ei astu”. Austerlitz arutleb: „Nagu me teame, on iga jõgi paratamatult kahest küljest piiratud. Mis aga oleksid sedaviisi nähtuna aja kaldad? Millised oleksid tema erilised omadused, mis vastaksid näiteks vee omadele, mis on vedel, üsna raske ja läbipaistev? Mil moel erineksid asjad, mis on aega kastetud, neist, mida aeg pole kunagi puudutanud? Mis tähendab see, et valguse ja pimeduse tunde nähakse ühes ja samas ringis? Miks seisab aeg mõnes paigas igavesti paigal ning teises paigas annab minna ja lendab käkaskaela? Kas ei võiks öelda, et aeg pole aastasadade aastatuhandete kestel ise üheaegne olnud?”. Ehk võrdub aja püsimatus vee vedelusega, inimesele ajaga kaela riputatud raskemeelsus vee raskusega, olemasolematus aga vee läbipaistvusega?

Austerlitzi lugu ei ole ilmselt ainus omataoline maailmasõjajärgses Euroopas. See on kohutava reaalsuse käes muljutud inimese lugu. Lugedes vasardas mu alateadvuses kogu aeg meelespea – E. N. Lorenzi determineeritud kaos. See meteoroloog lükkas ümber sajandeid püsinud arusaama, et universumi olek on mineviku mõju ja tuleviku põhjus. Ta mõistis, et imeväike asi võib universumi kulgu muuta. Liblikas võib valla päästa tornaado. Mis on see liblikas, mis on valla päästnud genotsiidi ja küüditamise?


www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll